Aleksander Suuman ütles ühes oma luuletuses kunagi, mulle väga sümpaatsel moel, et mõni igatsus on nii suur, et ei saa uskuda selle täitumist. Ma võin sõnastusega eksida, aga mõte oli see, mis mind köitis ja köidab ka täna.
Minus endas kasvab üks sama suur igatsus, mille täitumine tundub nii kauge ja kättesaamatu, peaaegu ebarealistlik. Aga ma tean, et ta käib minuga igal pool kaasas ja on olemas, mis siis et ma teda ei hooma. Veel.
Küll aga hooman ma seda, kui minu peale sappi valatakse. Mind on see just viimasel ajal häirima hakanud, sest ma tunnen iga oma rakuga, kuidas minusse seeläbi negatiivsust ja tuimust süstitakse. Ma nii igatsen neid Tartu aegu, mil töökeskkond oli inimsõbralik ja rahumeelne. Hakka või uskuma vanarahva ütlemist, et naised on ussid. Kohati tundub nii küll... See pidev urgitsemine ja asjade ülevõimendamine hakkab tasapisi oma mõju avaldama. Justkui ei oleks võimalik tegeleda oma asjadega ja püüda neid teha hästi. Ma tahaksin tulla hommikul tööle, ilma et peaksin lülitama ennast kurttummale lainele ja mängima idiooti, keda see pidev halamine ei häiri. Häirib küll, ja kuidas veel.
Inimesed lihtsalt kipuvad ära unustama, et iga nende sõna, vaevaline ohe või pauguga kinni löödud uks mõjutab teisi inimesi, tema ümber.
Slow teooria kohaselt tuleks lihtsalt eemalduda. 16:51 0 comments
