Ma otsustasin hakata heaks. Ma tean, olen seda oma lüheldase elu jooksul korduvalt teinud, aga see on ju ainult hea. "Hea" minu mõistes tähendab seda, et märkan esmalt ja enamasti ilusat ja head. Seda nii inimestes, asjades kui ka olukordades. Lisaks sellele väljendan ennast positiivselt, seda nii iseenda kui ka teistega suheldes. Ma ei ärritu, ma ei vingu, ei pritsi sappi. Ma kaitsen sellega nii end ümbritsevaid inimesi, kui ka seda pähklikest minu sees...
Õigemini on see pähklike juba võrdlemisi suur. Täna on teine päev, mil igatsus minu eelmises postituses siiski tõeks sai, ehkki selle uskumine tuleb raskelt. Aga ilus sünnipäevakink sellegi poolest.
Minu elus on algamas uus etapp, uus peatükk selles raamatus, mida ma siia juba mõned head aastad olen ühes tähendanud. Ma jään rahulikuks, aga õnnetunne kasvab koos pähkliga. 11:33 0 comments
Minus endas kasvab üks sama suur igatsus, mille täitumine tundub nii kauge ja kättesaamatu, peaaegu ebarealistlik. Aga ma tean, et ta käib minuga igal pool kaasas ja on olemas, mis siis et ma teda ei hooma. Veel.
Küll aga hooman ma seda, kui minu peale sappi valatakse. Mind on see just viimasel ajal häirima hakanud, sest ma tunnen iga oma rakuga, kuidas minusse seeläbi negatiivsust ja tuimust süstitakse. Ma nii igatsen neid Tartu aegu, mil töökeskkond oli inimsõbralik ja rahumeelne. Hakka või uskuma vanarahva ütlemist, et naised on ussid. Kohati tundub nii küll... See pidev urgitsemine ja asjade ülevõimendamine hakkab tasapisi oma mõju avaldama. Justkui ei oleks võimalik tegeleda oma asjadega ja püüda neid teha hästi. Ma tahaksin tulla hommikul tööle, ilma et peaksin lülitama ennast kurttummale lainele ja mängima idiooti, keda see pidev halamine ei häiri. Häirib küll, ja kuidas veel.
Inimesed lihtsalt kipuvad ära unustama, et iga nende sõna, vaevaline ohe või pauguga kinni löödud uks mõjutab teisi inimesi, tema ümber.
Slow teooria kohaselt tuleks lihtsalt eemalduda. 16:51 0 comments
