Ma olen taas paradiisis. Maapealses paradiisis. Siin on võrdlemisi vaikne ja aeg käib minuga ühes rütmis. Ma ei oska öelda, kas üksiolemine on täielik õndsus või mitte. Pigem vist mitte, sest ma olen filantroop, ma armastan inimesi ja mul on raske ilma nendeta täiust tunda. Ehkki ma ei väidagi, et aegajalt end teistest eraldamine hea ei oleks, ent minu jaoks seisneb õnn siiski nende inimeste lähedal olemises, keda ma armastan. Ja täiuslik õnn, ilma kompromissideta, on see, kui ma ei tunneta nende inimeste lähedal olles ebakõlasid ning puuduvad teemad, mida ei tohi puudutada. Need on need hetked, mil ma tahaksin osata nurruda.
Täna, siin, maal, olles ma end nii õndsana ei tunne. Jah, mul on aega nii et tapab, mul on kõht täis ja terve hulk asju, millega tegeleda, aga ma ikkagi ootan midagi muud. Ma ei kujuta ette, kuidas tunneks end minu olukorras G., kellest ma täitsa usun, et ta tahaks ära, täielikku vaikusesse ja üksindusse. Aga kas ta päriselt selles vaikuses ja üksinduses olles seda naudiks või ainult mööndustega?
Mu käed on ahjude kütmisest karedad. Ma võin neid küll kreemitada, aga kohe varsti pean nendega ju jälle kuuri minema, uute puude järele. Mu pea on täis plaane, mida ma PEAKS tegema, et saaks puhkuselt naastes siiralt öelda, et veetsin selle täielikult endale pühendudes. Aga ei, ma ikkagi ronin arvutiga teki alla nagu vanasti, ikkagi on mu voodis küpsisepuru ja pea on tühi. Täpselt selline mina nagu mõned head aastad tagasi, mil päevadel ei olnud kindlat rütmi ja sisu.
Mõnes mõttes on see huvitav tunne. Selline tagasiminemine aega, mis oli hea. Ma olin ju siis ka üksinda, enamuse ajast. Teiste seas, aga üksinda. Ka teadmatus selle ees, mis saama hakkab, oli võrdväärne tänasega. Ja ma samamoodi ei tegelenud selle probleemiga piisavalt. Küllap mingi alalhoiuinstinkt. Samas olen ma alati teadnud, et kõik läheb nii nagu minema peab ja minu asi on vaid rajal püsida ja õigeid seoseid luua.
Aga ma ootan alati midagi. Kui see ei ole jõulud, siis on see sünnipäev. Kui mitte sünnipäev, siis mõni laupäev ikka. Või taaskohtumine. Või film. Ma vist jäängi alati ootama. 10:53 0 comments
