reede, märts 26, 2010  

Ma olen taas paradiisis. Maapealses paradiisis. Siin on võrdlemisi vaikne ja aeg käib minuga ühes rütmis. Ma ei oska öelda, kas üksiolemine on täielik õndsus või mitte. Pigem vist mitte, sest ma olen filantroop, ma armastan inimesi ja mul on raske ilma nendeta täiust tunda. Ehkki ma ei väidagi, et aegajalt end teistest eraldamine hea ei oleks, ent minu jaoks seisneb õnn siiski nende inimeste lähedal olemises, keda ma armastan. Ja täiuslik õnn, ilma kompromissideta, on see, kui ma ei tunneta nende inimeste lähedal olles ebakõlasid ning puuduvad teemad, mida ei tohi puudutada. Need on need hetked, mil ma tahaksin osata nurruda.

Täna, siin, maal, olles ma end nii õndsana ei tunne. Jah, mul on aega nii et tapab, mul on kõht täis ja terve hulk asju, millega tegeleda, aga ma ikkagi ootan midagi muud. Ma ei kujuta ette, kuidas tunneks end minu olukorras G., kellest ma täitsa usun, et ta tahaks ära, täielikku vaikusesse ja üksindusse. Aga kas ta päriselt selles vaikuses ja üksinduses olles seda naudiks või ainult mööndustega?

Mu käed on ahjude kütmisest karedad. Ma võin neid küll kreemitada, aga kohe varsti pean nendega ju jälle kuuri minema, uute puude järele. Mu pea on täis plaane, mida ma PEAKS tegema, et saaks puhkuselt naastes siiralt öelda, et veetsin selle täielikult endale pühendudes. Aga ei, ma ikkagi ronin arvutiga teki alla nagu vanasti, ikkagi on mu voodis küpsisepuru ja pea on tühi. Täpselt selline mina nagu mõned head aastad tagasi, mil päevadel ei olnud kindlat rütmi ja sisu.

Mõnes mõttes on see huvitav tunne. Selline tagasiminemine aega, mis oli hea. Ma olin ju siis ka üksinda, enamuse ajast. Teiste seas, aga üksinda. Ka teadmatus selle ees, mis saama hakkab, oli võrdväärne tänasega. Ja ma samamoodi ei tegelenud selle probleemiga piisavalt. Küllap mingi alalhoiuinstinkt. Samas olen ma alati teadnud, et kõik läheb nii nagu minema peab ja minu asi on vaid rajal püsida ja õigeid seoseid luua.

Aga ma ootan alati midagi. Kui see ei ole jõulud, siis on see sünnipäev. Kui mitte sünnipäev, siis mõni laupäev ikka. Või taaskohtumine. Või film. Ma vist jäängi alati ootama. 10:53 0 comments

kolmapäev, märts 17, 2010  

Ma hakkasin igatsema. Seda siin. Umbes pool tundi tagasi hakkasin igatsema, pärast seda kui rohkem kui aasta olin elanud ilma. Ma võtsin kätte ja sirvisin oma vanu mõtteid, mõned neist veel eredalt meeles, mõned oleks justkui võõra kirjutatud. Aga mis kõige helgem, mulle meenusid emotsioonid, mis tol ajal minus elasid. See oli suuresti see aeg, kui ma elasin Tartus ja käisin ülikoolis. Mõnes mõttes igatsen seda aega tagasi, sest elevust oli tal ajal ju palju. Mõnes teises mõttes olen jällegi muutunud, minu mõtted ja prioriteedid on muutunud. Ma olen kohanud nii palju uusi inimesi, kes kõik on andnud mulle uusi kübekesi iseendist, olgu need siis head või halvad. Minu asi on neist olulisim enda jaoks välja filtreerida ja oma võrgud hiljem puhtaks sebida.

Täna elan ma Pärnus korralikku väikekodanlikku elu, mul on elukaaslane, üürikorter, riigitöö ja kahe peale kaks liisinguautot. Aga lisaks sellele on mul nüüd astme või paari võrra rohkem elu- ja inimeste kogemust, iseendaga toimetulemise oskust ja rõõmu sellest, millega hakkama olen saanud. Ise.

Ma veel ei tea, kas tänane sissekanne jääb viimaseks või mitte, aga ma tean, et see koht siin on isiklik ja võrdlemisi peidetud paik. Ma tegelikult tahaksin siia tagasi kolida küll.. 16:34 0 comments