Sügis sadas sajaga sisse. Esiteks see nii üüratult romantiline vihm, mida ma lausa jumaldan. Ma olen nõus isegi märjaks saama, mind see üldse ei morjenda. Vihmavari on mu heaks saatjaks juba pikemat aega. Eile tõmbasin esimest korda ka saapad jalga, mis on kahtlemata suvelõpu üks peamisi teetähiseid.
Aga Pärnu on ka ilma tobedate turistidetagi armas. Kui ma vahepeal haudusin lahkumisplaane, siis igatsus andis endast märku juba enne kui olin teisele poole ust läinud. Järelikult olen õiges kohas. Uskumatu, et juba terve aasta olen siin elanud ja päris kenasti hakkama saanud. Mul on terve majatäis uusi tuttavaid, kellest mõned alles nüüd endale ligi on hakanud laskma. Ma tunnen ennast kohalikuna ning kitsad-käänulised tänavadki hakkavad pähe kuluma.
Sügise algust tähendab ka kooli algus. Nädal aega tagasi käisin ühe toreda tüdruku 1. klassi mineku peol. Kogemus missugune, sest viimati käisin enda omal. Ja kui aus olla, siis ei mäleta ma seda üldse. Aga nüüd olen ma ka ise koolijüts, vahest ehk lihtsalt natuke suurem jüts. Ja Tallinnaga sobitan taas tutvust. Viimane koosoldud nädalavahetus oli täitsa mõnna. Pean tunnistama, et Tallinnal on mingisugune iseloom ja "asi" täitsa olemas. Tundsin seda kahtlematult, kui mööda mereäärt Pirita poole jalutasin. Ma hakkan tal tihemini külas käima ja loodan, et meie sõprusest kasvab midagi enamat. Näiteks väga suur sõprus.
Praegu aga veedan mugavalt aega oma komforttsoonis. Siin on hea olla. 09:33 0 comments
