Kõik vihkavad Ansipit. Ja mulle tundub, et ma isegi ei üldista ses osas. Mulle tundub, et ma olen ainus, kes vaikimisi tema poolt on. Või siis vähemalt kritiseerijate/aasijate vastu. Pean käsi südamel tunnistama, et justnimelt kogu temaatika trotsiks ei ole ma süvenenud ühtegi artiklisse ega uudistelõiku, millede puhul juba pealkirjad on peaministri-vastased. Alles täna lugesin põhjalikult läbi poolpositiivse Tuuli Kochi artikli, mis ennustas, et järgmise aasta eelarve saab siiski tähtajaks kokku klopsitud. Tundub, et järjekordne tulekahi saab kustutet.
Võibolla tõesti, et valitsus eesotsas peaministriga on olnud liialt positiivne ning ettevõtmatu, kuid Ansip üksinda neid otsuseid ju ei langeta. Meil on terve armee inimesi, kes analüüsivad ja otsustavad, miks siis kogu rahvusliku vihaga vaid ühte meest vihtuda?
Kui me Andrusega veel mõlemad Tartus elasime (mõlemad elupõlistena, mina tudengina, tema linnapeana), ei oleks paremat linnajuhti tahta osanudki. Kodulinn kasvas ja arenes ja puudusid poliitilised kõrinärimised, mis praegu vaest Pärnut räsivad. Sellest ka minupoolne apoliitiline rõõm, kui Ansip sai ka Tallinnas tööd. Ja minu poolehoid temale on säilinud sest ajast. Isegi, kui mu elu oleks (hüpoteetiliselt kõneldes) parem olnud, kui tema toolil oleks keegi teine istunud. Ma toetan teda, sest ta on Tartust, minu kodust.
Ja sellest kõigest tulenevalt mõtlen ma, et kas need eestivenelased, kes elavad selle maa pinnal, kuid teevad seda riigivaenulikult, ei tunne oma emamaa vastu mitte samasugust veidi emotsioonidest pimestatud poolehoidu? Hoolimata sellest, et Venemaal oleks nad veel võõramad kui siin... Ja sellest tulenevalt keelduvad nad süvenemast eestikeelsesse meediasse samamoodi nagu mina väldin Ansipi-kriitilisi artikleid ning ärritun oma Tallinna Ülikooli õppejõudude vastavasisuliste iroonilis-sarkastiliste märkuste peale. Nii siinsetes venelastes kui ka minus on mingisugune põhjendamatu kiindumus objekti, mis ei pruugi meile isegi hea olla. Inimloom missugune, eksole?
Minu vend, kes on Tartust väljas elanud juba üle viie aasta, tunnistab, et kodulinnaga ei seo teda enam miski. Tema kodu on see üks ruutkilomeeter, mida ta oma kätega on raiunud ja niitnud, seenekorviga läbi kamminud, mootorrattal mürgitanud, koeraga jalutanud, saaginud ja lihvinud...
Ehk oleks meie venelastele ka vaja anda võimalus ise sellel maal midagi luua, et panna neid tundma end kui kodus ning mitte tundma end pelgalt üürilisena? 10:54 1 comments
Aga Pärnu on ka ilma tobedate turistidetagi armas. Kui ma vahepeal haudusin lahkumisplaane, siis igatsus andis endast märku juba enne kui olin teisele poole ust läinud. Järelikult olen õiges kohas. Uskumatu, et juba terve aasta olen siin elanud ja päris kenasti hakkama saanud. Mul on terve majatäis uusi tuttavaid, kellest mõned alles nüüd endale ligi on hakanud laskma. Ma tunnen ennast kohalikuna ning kitsad-käänulised tänavadki hakkavad pähe kuluma.
Sügise algust tähendab ka kooli algus. Nädal aega tagasi käisin ühe toreda tüdruku 1. klassi mineku peol. Kogemus missugune, sest viimati käisin enda omal. Ja kui aus olla, siis ei mäleta ma seda üldse. Aga nüüd olen ma ka ise koolijüts, vahest ehk lihtsalt natuke suurem jüts. Ja Tallinnaga sobitan taas tutvust. Viimane koosoldud nädalavahetus oli täitsa mõnna. Pean tunnistama, et Tallinnal on mingisugune iseloom ja "asi" täitsa olemas. Tundsin seda kahtlematult, kui mööda mereäärt Pirita poole jalutasin. Ma hakkan tal tihemini külas käima ja loodan, et meie sõprusest kasvab midagi enamat. Näiteks väga suur sõprus.
Praegu aga veedan mugavalt aega oma komforttsoonis. Siin on hea olla. 09:33 0 comments
