Praegu on natuke paha aeg. Mitte ainult minul. Tundub, et ka inimesed minu ümber justkui oleksid millegi parema ootuses. Või on see sellest, et elan esimest talve väikeses linnas, kus jahtklubi lippude mastid kõlksuvad kurjakuulutavalt ja täiesti tavapärane on see, et tööle jalutades ei kõnni kedagi mulle tänaval vastu. Igal jumala hommikul kõnnin mööda ühest aknast, mille teisel pool istub üks vana mees. Mitte üldsegi selline kriipi ja eemaletõukav. Vastupidi. Ma tahaks astuda väravast sisse, võtta oma saapad jalast ja temaga koos lauda istuda, juua teed ja süüa võileibu, taustaks mängimas varahommikused uudised... Aga selle asemel kõnnin edasi, üles nendest treppidest, kus koridori lõpus ootab mind maja kõige jahedam ruum ja selle sees hulgaliselt tööd, mida teen kellegi teise jaoks, täitmaks kellegi teise unistusi ja eesmärke. Väikekodanlik, kas pole? Aga ma ei kurda. Lihtsalt olen suures ootuses. 10:32 0 comments