Ma kahtlustan, et aastavahetuses on ikkagi midagi müstilist. Vähemalt see tunne, mis tekkis, kui ma pea kuklas rakette enda poole kukkumas ja kustumas vaatasin. Üks sekund, et mõelda neile, keda enam ei ole; neile, keda minu jaoks enam ei ole; neile, kes mul olemas on ja neile, kes mul olema saavad, aga keda ma veel ei tunne..
Uue aasta esimesel päeval käisin rannas. See oli mul esimene kord. Käia keset talve pimedas rannas ja mööda seda jalutada. Tema mahajäetus on nii õõvastavalt romantiline. Plinkivad laevad pimedusse uppumas, lume ja liiva segu jala all ja see tuul...nii hoolimatu. Aga ometi nii rahustav. Pärnu kasvab järjest rohkem südame külge, sest ilu on mu nõrkus. 13:14 0 comments