Veiko läks ära ja ütles, et blogi ta pidada ei saa. See olevat liiga avalik, et oma isiklikke mõtteid avaldada. Kui palusin tal oma mõtted eelnevalt ära filtreerida, siis kadus tema jaoks blogi pidamise mõte. Teeb selle asemel hoopis pilte. Kui järele mõtlen, siis minu blogi on viie aastaga läinud üha avalikumaks. See tähendab, et üha enam töötan oma mõtted enne läbi, kui siia üles tähendan. Mis omakorda tähendab, et palju asju jääb ikkagi minu sisse. Suletuks.
Aga kellega ma siis oma mõtteid jagan? Kallima poole ju ei saa pöörduda, kui minu mured on temaga seotud. Ema on ju ka, aga ei taha Ema Südant koormata. Pealegi tahan "vati seest" välja tulla, suureks saada. Parim sõbranna ja need teised, kellega nii palju on koos läbi elatud, nemad ei tea ju seda igapäeva.. seda tausta. Ja mis kasu mul neist ongi, kui nad on sama elukogenematud kui mina?
Ma mõtlen, et iga uue inimesega suheldes jätan ma nii palju rääkimata. Käiku läheb vaid see, mis mind selle inimesega seob ja mida ta minust juba teab. Ma ei ootagi, et uus tuttav oma saladusi mulle räägiks. Pigem tekitab see kohmetust, sest ma ei mõista neid ju tegelikult.
Kas see tähendab, et terves maailmas ongi mul ainult mina?
Õnneks mitte. Mul on mu vend. Armastan. 12:25 0 comments
