Miks meile tundub, et teistel on alati parem? Või on see ainult minu kiiks? Isegi, kui ma tean, et minul on midagi paremini kui teistel, leian ma midagi, mida kadestada. Kas see on üldse halb, see püüdlemine millegi poole? Ehk on see hoopis hea, kui samal ajal mõista, et tegelikult on ka minul väga hea? Ma igatsen pugeda teiste inimeste südametesse, et seal natuke ringi vaadata. Samas ma tean, et pärast seda oleks minu idealistlik maailm lootusetult katki. Aga unistada ju võib.
Esmaspäevad on muutumas üha ebameeldivamaks. Ma ei tea isegi, mis juhtunud on. Kas ma peaksin muretsema? Või on asi selles nn. enese motiveerimises. Ma ärkan öösel selle peale üles, et meenuvad mingid asjad, mis töö juures lahendamist ootavad. Siis ma keskmise tööinimesena natuke aega muretsen nende pärast ning hommikul ärkan tundega, et kõik on halvasti. Kui aga natuke järele mõelda, siis ei ole miski nii hull ja ma lihtsalt ei viitsi tööle minna, et "to-do" listi läbi võtma hakata. Seega lõppkokkuvõttes on asi selles, et ma olen hedonist ja natuke pelgan kohustusi.
Esmaspäevast on juba üks tund läbi.
Kolmas esmaspäev alates tänasest on jõululaupäev. See on vaba päev, vaba esmaspäev. Ootan. 09:37 2 comments
