Ma mõtlen oma sõpradele. Viimasel ajal just kurbusega sellele, kui vähe ma tegelikult nendega suhtlen. Eriti kurb on see, et ma ise ei viitsigi eriti mingeid lisapingutusi teha, et nendega kohtuda või nendega vestelda. Meil ei ole ju kombeks helistada, kui just põhjust ei ole. Kirju enam ammu ei kirjutata. Orkutiajastus on isegi meilide kirjutamine muutunud natuke vanamoodsaks.
Näiteks on mul Tallinnas päris mitu sellist inimest, kellega on mingil eluperioodil tihedalt suheldud ja kontakt on siiani säilinud. Aga ma ei leia endas piisavalt motivatsiooni, et Tallinnas olles neile helistada ja teha ettepanek kokkusaamiseks. Pigem hängin ma Viru keskuses lootuses endale mõni uus hilp või kulin soetada. Pealiskaudne, eks? Aga samas nii tavapärane. Ja küllap käituvad nemad samamoodi kui minu lähedale satuvad. Aga miks see nii on?
Kui praegu piirduvad meie põgusad msn-i vestlused teemaga "peaks kokku saama", siis varsti hääbuvad needki ja lõpuks hakkan juba lootma, et ma seda inimest juhuslikult seltskonnas või tänaval ei kohta. Mitte sellepärast, et ta mulle enam ei sümpatiseeri, vaid lihtsalt sellepärast, et suhtlemine on juba piinlikkuseni veninud. Ja mõne aasta pärast avastan, et olemegi täiesti võõraks jäänud...
Head suhtlejad on mulle alati sümpatiseerinud ja inimesed, kellel on igal pool sõpru-tuttavaid, on mind alati kummastanud. Sest ma tean, et mina ei suudaks kunagi oma sotsiaalset kapitali nii suureks kasvatada. Just selsamal põhjusel, millest ma eespool rääkisin. Minu kapitali puhul kehtib justkui aine jäävuse seadus - see ei suurene ega vähene, vaid muundub. Teisisõnu, kui see ühest otsast kasvab, siis teisest otsast ta juba kahaneb.
Aga õnneks on mul olemas ka need sõbrad, kes on justkui head takjad - nad lihtsalt on su küljes ega kuku ilma suurema rapsimiseta ära. Ja mul on neid iga kord hea meel näha. Mind huvitab nende käekäik ja heaolu. Ja ma panen nad oma jõulukaardisaajate listi, kohe vanaisa ja vanaema nime järele...
Piece by piece
Is how I let go of you
Kiss by kiss
Will leave my mind one at a time
One at a time
Katie Melua "Piece By Piece" 16:03 1 comments
