Ma mõtlen heast. Headustest ja headest inimestest. Ma mõtlen sellest, et inimesed unustavad aeg-ajalt hea olla. Need imepisikesed headused igas päevas nagu naeratamine, tänamine, pai tegemine, kuulamine... nad kipuvad justkui meelest minema, eriti kui kõik päevad on ühesugused.
Kui aknast välja vaadata ja natuke elu üle järele mõelda, siis on meie ümber nii palju halba. Ja seda veel lisaks sellele halvale, mis tuleb meie enda seest - loomupäraselt. Mõni halb unenägu, koormav tüütu kohustus, king, mis hõõrub või unistus, mis ei saa kunagi täituma.. Ja nii me marineerime ennast selle saasta sees ja seejärel valame selle pähe neile, kes on meile kõige lähemal - neile lähedastele, ilma kelleta meid suure tõenäosusega olemaski ei oleks. Vähemalt mitte sellisel kujul.
Aga miks meil läheb meelest oma kallimaid hoida? Sellele küsimusele tahan ma oma elu lõpuks vastuse leida.
Minu hommik algas täna armastusega. Sellised hommikud on head. Viimane tund töö juures ja ma pole absoluutselt midagi asjalikku teinud, peale selle et organiseerisin ja korrastasin oma mp3-mängija artistide ja žanrite kaupa ära:)
Veel üks väike ja tähtsusetu nädalavahetus ja käesoleva aastaga on kööga. Kahtlemata oli see minu jaoks suur aasta. Kaks suurt unistust läksid täide. Lisaks neile ka selline, millest unistadagi ei olnud julgenud. Mulle tundub, et praegu on see aeg minu elus, kus iga aasta võib olla Eriti Tähtis Aasta. Ja ka minu sõpradel on iga aasta Eriti Tähtis Aasta, sest me oleme sellises eas. Ja see on lahe. See on tõepoolest lahe. Kõik muutub, kõik kasvab ja kaob. Mõtle kui igav elu oleks, kui keegi ei sünniks, keegi ei armuks, keegi ei läheks lahku ja keegi ei sõidaks päriseks minema...
You took a chance on loving me
I took a chance on loving you
/Katie Melua "If You Were Sailboat"/ 14:54 0 comments
