Elus on vist ainult mõned sellised korrad, mida tagantjärele vaadates võib pidada "elumuutvateks" hetkedeks. Minu nädalavahetus oli neid täis. Esiteks tulin päriseks oma uude koju. Aga seda aega siin on liiga vähe olnud, et oskaksin öelda, mis tunne mul on. Hästi armas oli aga juhuslikult teada saada, et keegi on minu lahkumise pärast salaja pisara poetanud. Selline, igapäevane armastus, mida iga päev ei märka, ongi see kõige õigem. Süda.
Täna kirjutasin alla ka avaldusele, mille kohaselt on mul olemas uus töökoht. See on parajalt segadusttekitav, aga kõhutunne ütleb, et see on päris hea võimalus, et endale teed rajada. Mulle natuke ei meeldi see uue tööga harjumine. Ootan juba aega, mil saan end maksimaalselt rakendada. See aga eeldab, et nipet-näpet asjad on selged. Samamoodi nagu Mobis ei saanud ma esiti üldse aru, mida ma tegema pean. Seda nauditavam oli see aeg, kui olin iseenda peremees ja sain selle võrra firmale rohkem kasulik olla. Aga eks näis. Ma püüan võimalikult vähe selliste asjade pärast muretseda. Praegu on minu ülesandeks puhata ja mängida.
Riigipüha tähistasime sõpradega Lätis. Õigemini, Riias. Võin julgelt väita, et planeeritud kultuuritripist sai geniaalne gurmee-trip. Minu jaoks on toiduga samavõrdselt tähtis teenindus, keskkond ja meeleolu. Sushiresto "Sumo" Riia vanalinnas täitis seda funktsiooni geniaalselt ja minusse jäi pärast lahkumist mõnus rahulolu.
Sellele vastandus aga keskaegne restoran, mille üheks eesmärgiks oli viia külastajad tagasi aastasse 1293, pakkudes sellele ajastule autentset keskkonda, toitu, muusikat ja meeleolu. Selleks sobis keldriruumides asuv, peekreid, puidust nõusid ja vaid küünlavalgust kasutav Rozengrals suurepäraselt.
Ahjaa, minu elu esimesed pulmad olid ka sel nädalavahetusel. Nii mõnigi eelarvamus sai purustatud. Ka pool pisarat poetatud. Tantsitud ja pulmatorti söödud. Mõnus. 12:30 0 comments
