Praegu tundub, et on jälle selline aeg, kus Elu võtab üle. Või segab vähemalt vahele. Ma ei peagi niivõrd ennast silmas, aga kui ma vaatan teisi inimesi ja nende elusid või kui nad ise räägivad mulle oma elust, siis jääb õhku selline lõhn, et Elu on jälle platsis.
On ju nii, et mõnikord elad ja teed oma tegemisi ja kõik justkui sujub hästi vaikselt ja stabiilselt. Aga teinekord lajatab Elu sulle vastu nägu ja vaatab, kas sa lähed katki või mitte. Kusjuures teinekord lööb ta sind millegi nii heaga, et sa ise ka päriselt ei usu.
Näiteks jäävad sõbrad rasedaks ja sünnitavad lapsi. See on muidugi äärmiselt vinge asi ja kõrvalt vaadates armas ja muretu. Sellega hakkan juba harjuma. Ent viimase nädala jooksul on öelnud kaks sõpra, et nad on otsustanud oma abielud lahutada. Sellised noored inimesed, kel pole veel lapsigi.. Mis mõttes nagu?
Aga siis saab keegi jälle endale unistuste töökoha ja on oma maailmaga väga rahul. See läheb hästi korda ja tekitab alalhoiutunde Elu ees. Sest kõik on ju hästi...
Aga Mobi talvekad olid lahedad. Päris mitu sellist momenti, kus tahaks aja seisma panna ja lihtsalt olla. Hetked, kui kuskilt ei sügele ja kuskilt ei valuta, mitte miski ei hõõru ja keegi ei sega. Aitäh. 15:25 0 comments
