Tundub, et ma ei oska väga hästi ebaõnnestumisi administreerida. Kõige lihtsam on neid muidugi ignoreerida ja siis ära unustada. Aga kui üks päev on täis pisikesi ebaõnnestumisi, mis kõik oleksid võinud olemata olla, siis paneb küll mõtlema, et mis jalaga ma hommikul voodist tõusin.
Eks sellised asjad ole mõtlemises kinni. Ma olen juba nädal aega mõelnud ja rääkinud, kui rasked mul järgnevad kaks nädalat on. Kuidas kool ja töö on nagu kaks armukest, kelle vahel pean end jagama..
Kui maha istuda ja plaani pidada, siis tegelikult asi nii hull ei olegi. Aga ikkagi ma mossitan ja ootan, et viimane eksam juba läbi saaks ja ma saaks jõulupuhkusele minna. 15:39 0 comments