Tänases Postimehes kirjutab Hannes Luts sellest, miks reisirongid Eestis põhjendamatult palju rapuvad. Istun ise hetkel Tartu-Tallinn rongis ja kirun endamisi seda, et rong põhjendamatult palju rapub. Hollandis ei oleks sellist asja ettegi kujutanud. Samas ei olnud Hollandis rongides kindlasti internetihaisugi. Küllap see ongi omamoodi Eesti fenomen, et mõnes asjas ollakse väga silmapaistvad ja sellega püütakse varjata neid asju, mis on elementaarsed, aga ... rapuvad.
Ja kohe kindlasti ei saa ma jätta rääkimata sellest, kuidas ma eile täiesti põhjendatult äkkvihastusin ühe teenindaja peale ja talle toitu täis taldriku letile viskasin. Ma muidugi ei hakka varjamagi fakti, et ma käin aeg-ajalt Lõunakeskuse hiinakas söömas. See jääb sageli tee peale ja seal on hea bufee-valik. Aga kui umbes minuvanune näitsik käitub minuga nagu depressiivne õpetaja mõne algklassiõpilasega, siis ajab ikka närvi küll. Mind absoluutselt ei huvita, et tema ema lõi talt poisi üle või et ta jõulupreemiat ei saa - mina tahan saada kui mitte head, siis vähemalt normaalset teenindust. Ja ma ei tolereeri ebaviisakust, mis tekitab minus tunde nagu tekitaksin ma oma sooviga natuke süüa, klienditeenindajale põhjendamatuid piinasid. Kuskilt jookseb ju piir, kas pole?
Vähemalt on Tallinna ja Tartu vahet käivas rongis väga sõbralikud teenindajaonud. See on väärikuse küsimus. Nii minu kui ka teenindaja oma.. 08:05 0 comments
