Tere, mina olen Maarja ja ma olen Spider Solitaire'i sõltlane. Või noh, mulle pakub see hullult pinget. Isegi, kui ma pole juba mitu päeva võitnud. Seda enam. Ma mängin seda iga päev, mõnikord mitu korda päevas. Ükskord olin ma kella neljani öösel üleval ja mängisin võiduka lõpuni. Kõige kauem olen suutnud pausi pidada mõned kuud. Siis, kui ma olin liiga rahutu, et süveneda. Nüüd teen ma seda jälle. Ma olen sõltlane.
Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kuidas mulle meeldiks, kui eestlastel oleks rohkem isamaa-uhkust. Mulle meeldiks, kui see tuleks välja meie jutust ja hoiakutest. Praegu tundub mulle, et paljud meist häbenevad seda. Ja kui ei häbene, siis lihtsalt ei mõtle selle peale. Aga võiks ju?
Teine asi, millest ma rääkida tahtsin, oli see, kui õppejõud meile teisipäeval loengut Pirogovil luges. Ehkki mul oli seljas valge seelik ja üks herilane mind kimbutas, oli see vahelduseks päris hea. Hullult kahju oli sellest tüdrukust, kes "tahtis" poolteist tundi seista, sest tal oli seljas miniseelik. See ei olnud kindlasti see olukord, milles ta ennast hommikul kooliminekuks sättides näha oskas.
Aga ma ei räägi rohkem. Sest mõtete kogumisega on nii, et kui neid liiga kaua peas küpsetada, lähevad nad hapuks. Ja mis mõtet on hapudel mõtetel, eksole?
Ahjaa, mu koer oleks täna ääre pealt jälle auto alla jäänud. Täistropp. 22:40 0 comments
