See on nii, et kui sa oled kuskil võõras linnas, siis internetti saad ainult kohvikus. Ja siis sa istud seal juba kolmandat tundi ja sinu kõrvallauas istub juba kümnes inimene ja sina oled ikka siin. Sul on pissihäda, aga sa ei saa minna sinna, sest sa ei taha loobuda oma kohast ja sa natuke ei viitsi ka minna. Su mustad toidunõud on juba kolmandat tundi laual, sest siin need tüdrukud neid ära ei vii, sest siin on nagu söökla või nagu selvehall, kus "ise sööme, ise joome, ise ennast üles poome". Nad viiakse ära siis, kui sa oled olnud piisavalt nahhaalne, et lahkudes jätta oma mustad nõud lauale vedelema. Ma võibolla teengi nii, kui ma siit ära lähen, sest nemad ajasid sassi, kes pudru tellinud oli ja pakkusid seda kõigile, enne kui see viimasena minuni jõudis. Ja siis ma olin solvunud. Esiteks selle peale, et letitüdruk mu ära unustas ja teiseks selle peale, et ma pidin sööma putru, mille kõik oli tagasi lükanud:) Iseenesest maitses hea. Sama hea nagu selles Müürivahe tänava kohvikus Tallinnas, mis juba kl 730 lahti tehakse. Muide ma olen Pärnus praegu.
Aajasedaet, Mobi made it to the headlines, jälle. Antud artikkel tõestab, et mitte ainult negatiivsed uudised ei tee uudist. Üdini hea ja õige artikkel selle kohta, mida poisid meie kontoris juba pikka aega pusinud on ja selle kohta, miks ma mõnikord pidin Markoga kontoris läbi telefoni suhtlema ja miks ta test-kõnedega meie postkaste uputas. Aga loe ja tunne huvi, kui sa seda veel kohanud ei ole. 12:25 0 comments
