Ehkki ma kontserdil ei käinud, olen viimaste päevadega õppinud rohkem Metallicast kui terve elu jooksul kokku. Vaadanud kahte filmi, kuulanud erinevaid lugusid, sirvinud mõningaid veebilehti. 20-aastase ajalooga bändi inimesed tunduvad mind rohkem köitvat kui nende muusika. Kas pole see kummastav? Kohati liiga diip, et olla tõsi.
Vanemad startisid eile Kreeka poole. Hea, et esimene riigipiir juba Valgas on, sest just seal avastasid nad, et autopass oli jäänud koju sahtlisse, sinna, kus teda (peaaegu) alati hoitakse. Nii sain mina oma laupäevasele tööpäevale pisut tuulutust ning vurasin neile poole Valga maantee peale vastu. Ja tagasi tulles võtsin peale kaks imearmsat hääletajat, kes olid mulle esimesed. Aga nad ei tundunud üldse ohtlikud:)
Mulle natuke meeldib see magusmõru igatsus ja vaikus, mis kodus on. See on umbes see sama tunne, mis tuleb pärast suuremaid tülisid või lahkumisi. Aga selle vahega, et süda ei ole katki. Ja nii ärkasin ma kogemata juba kell kaheksa hommikul. Olen ära niitnud aiatäie muru ja pesnud ära ühe auto. Kui nüüd jõuaks veel päikest võtta ja õhtul trenni, siis oleks päev absoluutselt korda läinud.
Salamahti ootan neljapäeva. 14:21 0 comments
