Natuke uskumatu, et juba on mai lõpp. Aasta tagasi tulin siia tööle ning selle ajaga olen päris palju muutunud - nii tööalaselt kui ka muidu. Veel uskumatum on, et mõne kuu pärast saab aasta minu Hollandi-eksperimendist, mis mul siiani veel täitsa üle pole läinud.
Aga kuna on mai lõpp, siis toimus möödunud nädalavahetusel kohustuslik Tallinnas käik onu ja tädi sünnipäevale. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et kõige eredamad momendid sellest "reisist" on need, mille ma veetsin rooli taga. Nimelt, kasutan iga võimalust, et koos tugigrupiga Tallinnas liigelda. Tugigrupi moodustasid:
1) isa, kes tunneb linna, kuid mitte ühegi tänava nime
2) ema, kes tunneb linna, kuid on naine
3) tädi, kes tunneb linna, kuid on nii naine kui ka jalakäija
Välja kukkus nii, et helgematel hetkedel hõigati mulle külje pealt ja tagant, kuhu keerata või millisesse ritta võtta. Lisaväärtust pakkus tõik, et kõik kolm allikat esitasid erinevat infot. Mainimata ei saa jätta ka isa halba harjumust oma seisukohti muuta just siis, kui mina juba rida vahetanud või kuhugi poole pööramas olen. Välja kukkus nii, et ma tekitasin mõned liiklusohtlikud olukorrad, sain umbes kolm väiksemat sorti südamerabandust ning läksin isaga 1001 korda tülli.
Lõpp hea, kõik hea. Ma ikkagi sain natuke rohkem sotti sellest, mida Tallinna liiklus endast kujutab ning samuti mõistsin, et see polegi nii võimatu. Tuleb vaid teada, kuhu sa lähed ning kuidas sinna saada. See aga, on juba puhtalt harjutamise asi. 12:19 0 comments
