Tagasi kodus. Nagu Riin mulle tagasituleku kohta juba juulis ütles, nii ka on - esimesed paar päeva ei jaga matsu välja ja tunne on natuke eemal.
Mul on hea meel, et lumi on maas. Mis siis, et toad on natuke külmad ja mul pole korralikke talveriideid.
Hakkasin eile oma tubades suuri ümberkorraldusi tegema. Veider, kuidas mulle meeldib asju ära visata. Ma mitte ei mõista neid, kes tahavad neid just alles hoida. Näiteks mu isa kümnekilone mobiiltelefon, mida ta viimati 8 aastat tagasi kasutas ja millel on suur ja kole auk displeil. "See maksis 3000 krooni!!!" Hihi.. Ta keelas mul seda ära visata ja nüüd leidsin selle tema sodisahtlist. Nii armas:)
Aga mina olen natuke hädas sellise "prahiga", mida ei ole sünnis ära visata - igasugused asjad mingitest inimestest, aegadest, kohtadest. Naljakas on leida vanu koolipäevikuid, kirju ja postkaarte, mille justkui ära olin unustanud aga nüüd nii selgelt meenuvad.. Mulle tundub, et alleshoidmist väärivatel asjadel on ka teatud eluiga. Kui ma pärast keskkoolilõppu ei raatsinud paljusid kooliaegseid asju ära visata, siis nüüd nende mälestus-väärtus on justkui vähenenud. Praegu on hoopis Hollandi-asjad need, mida tundub eetiline alles hoida. Puht praktilistel põhjustel tuleb siis vähemtähtsatest asjadest loobuda..?
Küllap on see inimestega ka nii. Mis on kurb, aga olen tähele pannud, et tõsi..
Mus on palju mõtteid selle kohta, kuidas nüüdsest hästi elada. Et võtta endaga kaasa kõik head asjad Hollandist ja siduda need oskuslikult heade asjadega kodust. Vaatame..
15:13
0 comments
Mul on hea meel, et lumi on maas. Mis siis, et toad on natuke külmad ja mul pole korralikke talveriideid.
Hakkasin eile oma tubades suuri ümberkorraldusi tegema. Veider, kuidas mulle meeldib asju ära visata. Ma mitte ei mõista neid, kes tahavad neid just alles hoida. Näiteks mu isa kümnekilone mobiiltelefon, mida ta viimati 8 aastat tagasi kasutas ja millel on suur ja kole auk displeil. "See maksis 3000 krooni!!!" Hihi.. Ta keelas mul seda ära visata ja nüüd leidsin selle tema sodisahtlist. Nii armas:)
Aga mina olen natuke hädas sellise "prahiga", mida ei ole sünnis ära visata - igasugused asjad mingitest inimestest, aegadest, kohtadest. Naljakas on leida vanu koolipäevikuid, kirju ja postkaarte, mille justkui ära olin unustanud aga nüüd nii selgelt meenuvad.. Mulle tundub, et alleshoidmist väärivatel asjadel on ka teatud eluiga. Kui ma pärast keskkoolilõppu ei raatsinud paljusid kooliaegseid asju ära visata, siis nüüd nende mälestus-väärtus on justkui vähenenud. Praegu on hoopis Hollandi-asjad need, mida tundub eetiline alles hoida. Puht praktilistel põhjustel tuleb siis vähemtähtsatest asjadest loobuda..?
Küllap on see inimestega ka nii. Mis on kurb, aga olen tähele pannud, et tõsi..
Mus on palju mõtteid selle kohta, kuidas nüüdsest hästi elada. Et võtta endaga kaasa kõik head asjad Hollandist ja siduda need oskuslikult heade asjadega kodust. Vaatame..