Täna olin üle pika aja taas kontoris tööl. Ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et need poisid seal on pärast pikka äraolekut veelgi armsamaks saanud. Nagu mul oleks lisaks Maailma Parimale Suurele Vennale neid veel mitu.

Minu kõige suurem hirm kojutuleku ees oli see, et miski ei ole muutunud. Samas olen praegu siin ja justkui kardaks, et miski muutub. Ikka veel on see tunne, et tahaks hetki, mis ei lähe igavikku... Haagis tundus, et kõik on nüüd minu - minu harjumine, minu kodu, minu sõbrad, minu odav vein ja minu mälestused. Seda kõike on selgelt liiga palju. Selle rääkimine võtaks mitu päeva. Ja sellepärast vastan sinu küsimusele, et hästi läks. Jah, meeldis. Natuke olen kurb küll jah. Kodus on jah hea olla. Ei, ma ei lähe veel kooli tagasi..

Mulle ei meeldi see tunne, nagu oleks mitmest armukesest korraga lahti öelnud. See väsitab. Aga ma kardan seda, mida ma tahan.

Jõulud olid armsad. Kuna lõppev aasta tõi meie perre kaks uut kodanikku, siis oli jõulude ajal tuba kisa ja naeru täis - nagu need lapsepõlve jõulud, mida enam päris hästi ei mäleta.. Ilm ei olekski saanud olla parem. Just nagu Hollandi ilm, mis on kahtlemata maailma parim - parim teki all unistamiseks ja raamatut lugedes sinna saiapuru pudistamiseks..

Tagasi kodus. Nagu Riin mulle tagasituleku kohta juba juulis ütles, nii ka on - esimesed paar päeva ei jaga matsu välja ja tunne on natuke eemal.

Mul on hea meel, et lumi on maas. Mis siis, et toad on natuke külmad ja mul pole korralikke talveriideid.
Hakkasin eile oma tubades suuri ümberkorraldusi tegema. Veider, kuidas mulle meeldib asju ära visata. Ma mitte ei mõista neid, kes tahavad neid just alles hoida. Näiteks mu isa kümnekilone mobiiltelefon, mida ta viimati 8 aastat tagasi kasutas ja millel on suur ja kole auk displeil. "See maksis 3000 krooni!!!" Hihi.. Ta keelas mul seda ära visata ja nüüd leidsin selle tema sodisahtlist. Nii armas:)

Aga mina olen natuke hädas sellise "prahiga", mida ei ole sünnis ära visata - igasugused asjad mingitest inimestest, aegadest, kohtadest. Naljakas on leida vanu koolipäevikuid, kirju ja postkaarte, mille justkui ära olin unustanud aga nüüd nii selgelt meenuvad.. Mulle tundub, et alleshoidmist väärivatel asjadel on ka teatud eluiga. Kui ma pärast keskkoolilõppu ei raatsinud paljusid kooliaegseid asju ära visata, siis nüüd nende mälestus-väärtus on justkui vähenenud. Praegu on hoopis Hollandi-asjad need, mida tundub eetiline alles hoida. Puht praktilistel põhjustel tuleb siis vähemtähtsatest asjadest loobuda..?
Küllap on see inimestega ka nii. Mis on kurb, aga olen tähele pannud, et tõsi..

Mus on palju mõtteid selle kohta, kuidas nüüdsest hästi elada. Et võtta endaga kaasa kõik head asjad Hollandist ja siduda need oskuslikult heade asjadega kodust. Vaatame..