Tallinn ei tahtnud, et ma ära läheks. Aga need punased naiste püksikud, mis hooletult, kellegi jalast (kõndimise ajal, ma eeldan) otse tänavale kukkunud olid, lausa ajasid mind minema. Poolvihasena trampisin bussijaama poole, suutmata oodata rongi väljumist, kus oleks koos teistega tuntavalt mugavam olnud. Tartu kui sihtmärk ei olnud iseenesest oluline. Luges vaid see, et sealt linnast ära saada. Tööpäev läks ju korda ja ilm oli ka ilus, ent linn mitte. Südalinn oli kole. Mingid turistid. Vanamees mu ees sülitab võimsa klimbi oma tatti minu jalge ette. Hammaste vahel krigiseb Tartu mnt. tolm. Meelega ei võta ma hetkel üleliigset jakki seljast, sest aega ei ole. Ära on vaja saada.
Ja inimsed on viimasel ajal imelikud. Nädalase vahega satun peale inimestele, kes parasjagu tänaval surnut mängivad. Kõigepealt kaks tüdrukutirtsu, kellest üks on selili maasa ja teine vahib ringi ning mina õnnetu autojuhina jään seisma ja kogun sellise vaatepildi juures pisut mõtteid. Mõne ülipika sekundi pärast otsustab toosama "surnud" neiuke pead tõsta ja mulle meelalt naeratada.
Viimane selline kogemus paari päeva tagusest kuumast õhtusest Tartust, kus Ülikooli Raamatukogu ees mingi mees siruli kivisel tänaval aega veedab. Vahin lolli näoga läbi oma auto tolmuse akna ja mõtlen, mida teha. Enne, kui midagi juhtuda saab, tõstab mees pea ja naerab. Palun väga. Inimesed ei ole surnud, nad on hullud.
Mina ise ka. Tahaks juba sinna maale. Kaalun isegi näppude mullaseks tegemist:) 22:59 0 comments
