See on nii lahe, kui trennis tuleb su üle tunne, et tantsiks ennast lõhki. Ribadeks, kui meeldib. Täna mul nii oli. Et plahvataks ja pisikesed minu tükid tantsiksid mööda hiiglasuurt saali latiinorütmides edasi. Kui ainult hing poleks kinni jäänud ja süda seisma.. Siis oleks päris kihvta olnud.
Ja sellise üüratuhea tujuga läksin ma ennast pesema ja pidin keset koledaid paljaid naisi ennast tumelillaks vihastama. Et ometi ei oleks kahekümne inimese peale kolm dussi, millest kaks ei tööta. Et ometi väikesed karvatud lapsed ei vaataks mind suu ammuli, kui ma vihast vahusena pead pesta üritan. Okei, olen nõus ootama oma aega, aga mida teha siis, kui sul ei ole RUUMI, et oodata? Higise ja väsinuna.
Ja sealt sai pihta minu tänaõhtune lumepalliefekt, mis päädis maailmavaluga minu enda generatsiooni pöördumatute kahjustustega rahulolematuse ja tormakuse vallas.
Kas ma tohin sünnipäevaks paluda selliseid ilusaid rindu nagu olid täna ühe mitte nii kena tsiki küljes? Mu enda pärast...
Andetu kitarrivirtuoos. 21:45 0 comments
