Ütleme siis nii, et homme on viimane absolutli koolivaba päev, kuna esmaspäeval vaja minna ja "titekad" üle lugeda. Oi ma mäletan, see pidi siis olema täpselt aastajagu aega tagasi, kui ise omaenda aktusele läksin. Mitte ühtegi tuttavat nägu, isegi nime mitte, mis Tartu puhul suht-koht kummastav. Ja nii ma seal istusin ja inimesi vaatasin ja meeles on üks inglinäoga kaunitar, keda hiljemgi loengutes kohanud olen, ehkki eriala on meil teine. Kui ma ei eksi, siis on ta sotsioloog. Ja tema nime kohta andmed puuduvad. Aga kahtlemata pole sel vähimatki tähtsust, eksole. Ma ei vaata teda ju "nii", vaatan hoopis kaugemalt..
Väsimus on peal. Rammestus tukub kuskil mujal, mitte siin. Meeled on erutunud ja emotsioone lühikese aja kohta harjumatult palju kollektsioneeritud. Eleanoor käis ja oli nii äraütlemata rõõmus mind näha. Tõepoolest, me polnud juba tervelt poolteist päeva kohtunud.. Tema on siis üks neist, kes minust Tallinnasse maha jäi. Ja kelle pärast ma seal nüüd tihedamini käima hakkan. Elu on ilus.
Ma mõtlen, et kas pidev rahulolematus on märk progressist või regressist. Kas see, kui ma teadlikult asetan ennast kõikvõimalikesse situatsioonidesse, näitab minu teadmatust või vastupidi - teadlikkust. Ehk isegi suutlikkust? Ma lähen ja teen, samal ajal igatsedes seda, millest ma ära läksin, seda uut asja tegema. Mõistad? Ma teen ja ma igatsen. Mulle meeldib olla kodus, aga ometi olen ma seal kõige vähem. Ja mu süda on kõikjal laiali. Oleks ju tunduvalt kergem seda mitte teistega jagada, hoida endale. Ent kõigest hoolimata armun ma iga päev. Või siis every other day. Sellega seoses tuleb meelde, et kohtasin juhuslikult Emmi Tallinnas ja pidime täna kokku saama. Aga miks ta ei helistanud? Või unustas?
23:51 0 comments
