Okeiokei, üleüldine rahulolematus jälle. No mida sa hingelt ootad, kui see on mitmes suunas pingule tõmmatud? Viimane nädal on olnud kõikvõimalikke vastakaid emotsioone täis. Iseenesest on see täitsa kihvta. Näiteks igatseda sedasama inimest, kes selsamal hetkel on su kõrval. Või seda kohta, milles parasjagu oled. Nagu elaks hetkega läbi kõik nostalgia, mis kunagi painama hakata võib, et see siis kohe reaalsusega asendada. Aga samas - mõõdukas kiindumine on tervislik. Nagu on ka mõõdukas armukadedus. Nii ma siis kiindusin oma suvisesse töökohta koos nende inimeste ja lõhnadega, veinipokaalide ja sigaretisuitsuste öödega. Ja päevakorras on küsimus, et kuidas teadis ta sinna tulla just nendel päevadel, kui teda eelnevalt unes näinud olin?
Ülo on see ettekandja restoranis, kelle poole pöördutakse siis, kui on vaja kedagi, kes tegelikult ka teab, mida ta räägib. Ülo ei ole muidugi tema pärisnimi. Aga ta on kena naine, kelle nõtkus ja suurepärane töövõime on mingil hetkel kõik sealsed mehed ahhetama pannud. Siis on veel Beatriss, kes klassikalist mustrit järgides ettekandja ja ööklubitantsijana raha teenib, et oma imetabase elegantsiga moelavasid kaunistada. Jah, ja juba praegu vaatab ta mulle mõne ajakirja reklaamilt vastu ja naeratab meelalt... Ei saa mainimata jätta ka Kleod, sest need venekeelsed aariad ja jazzihelid, jäävad ka pärast teda veel nende ruumide seinadelt vastu kõlama. Sofia täiesti arulage mõistus ja slaavilik kirglikkus viis mind nii mõnigi kord endast välja ja sisse tagasi. Oi, ja siis see armas Päikesekiir, kes isegi nuttes naerab ja naerab pisarateni. Ja mina koos temaga.
Ja mehed, mehed, mehed... Naeravad, kokkavad, suitsetavad, musitavad, kaklevad, kallistavad, vaikivad, solvavad, solvuvad, meelitavad, igavlevad, kardavad, kaotavad, võidavad, saavad, annavad, hellitavad, võrdlevad, lõhnavad, laulavad, räägivad, karjuvad, sosistavad, segavad, jäävad, ootavad, jäävad ootama...
Tegelikult valetan ma iga päev ja kõigile, korraga...
00:46 0 comments
