Minu imepisike puhkus mereäärses kuurortkülas koos armsa sõbraga andis mulle päris hea laengu. Ma ei hakka rääkima higistest kehadest pehmel rannaliival ja külmast mereveest, küll aga ei saa mainimata jätta sellist äraolevat rahulolematust, mis mind veel päevi hiljemgi kummitab. Teadmatus, mis on saanud teadmiseks.. Mulle meeldis sõita jalgattaga poodi, vaikides läbi metsatuka jalutada, olla nii, et midagi ei ole. Meie viieaastane sõprus on kõvasti kasvanud ja edasi arenenud. Ehk juba jõudmas sellesse faasi, kus sõnad tegelikult üleliigsed on?
Aga Armsam on jälle mööda ilma laiali. Südamevalu-igatsust ei ole, on rahulolu-igatsus. Teadmine, et Ta tuleb tagasi ja on veel parem kui enne. Ja kommikorvi kuhi ei olegi enam nii kõrge..
14:16 0 comments
