Ma mõnikord avastan, et olen jõle kahepalgeline. Ses suhtes, et võin olla äärmiselt terava keelega ja seda täiesti põhjendamatult ja samas olla esimene inimestearmastaja ja lihtrahva ema theresa. Ja nüüd leian end hoopis mõttelt, et kui ma oleksin ainult üks või teine, siis oleks ka ju jama? Kuidagi peab ju elus laveerima.. ennast erinevaid teid kasutades laadima. Miks olla tuntud pahurana või ülemeeliku rõõmupallina? Palju toredam on mõnel hommikul kallima ukse alla sõites teda joovastusega tervitada ja teinekord seenele saata:)
Tegelikult ma hoolin, armastan ja tahan, ehkki mõnikord seda öelda unustan. Aga oma eksimused märgin üles kogemuste lahtrisse ja elan edasi. Sõbrad tulevad tagasi koju. Ja mul on nüüd ju mu kool..
01:20 0 comments
