Tsiteerin noormeest kõrvallauast - "Langevarjuhüpe on tühi-tähi võrreldes sellega, kui peaksin olema terve päeva Tartus". Iseenesest ilmekas võrdlus, aga ma siiralt kahtlen, kas langevarjuhüpe on nii mõnus absoluutne olemine, kui on mööda Tartu väikeste tänavate kolamine ja väikestes kohvikutes jäätee joomine. Ehkki sellisel puhul tekib minul kui põlisel Tartlasel, kes iseenda sünni puhul sai isegi medali stating "olen sündinud Tartus", instiktiivne kaitsereaktsioon. Aga eks see kõik baseeru ikkagi väärtushinnangutele. No kui sa oled nii igav inimene, et iseenda seltsis igav on, siis muidugi tuleb pealinna kolida. Mis siis, et võõrad - vähemalt on neid palju! Mul ei ole tegelikult pealinna vastu ka midagi. Kui aus olla, siis on mul temaga omad plaanid ja need meeldivad mulle pööraselt. Aga Tartu on Tartu on Tartu. Ja ehkki ma ise olen üsna ebatüüpiline üliõpilane, kes elab luksuslikus vanematekodus ((meaning, et puudub üürikohustus ja kohustuslikud makaronid) ja sõidab autoga, kaifin ma absoluuselt neid, kes lõõskava päikese käes murul, raamat ninal, unelevad ning kurnatult, ent lootusrikkalt suvealgust ootavad. See jõuetu äraolemine, vahepeal mõned pingutused, et kool päris unarusse ei jääks ning lõputud ajad oma Nendega. Ja minu arust on meil eriti vinge linnapea!
Huvitav, kas grill-liha kondenspiimaga on väärt proovimist? 22:28 0 comments
