Mulle meenus täna mu juuksurpoiss. Käisin tema juures peaaegu 2 aastat ja iga kord oli omaette elamus. Me ei rääkinud kunagi juttu, ma ei tea tema kohta mitte midagi peale nime. Ometi läksin ma uusaastööl tema juurde ja me kallistasime pikalt.
Aga mul on olnud ka päris "filmi-romaane", mis algavad nii ilusalt, et ma nutan, kui ta linnast ära läheb, ent aasta hiljem vaid õudusejudinaid tekitavad. See on nii naljakas, kuidas minu arvamus Temast graduaalselt iga ajaühikuga vähenenud on. Ja väheneb edasi. Inimene, kes magab kõigega, mis on emane ja liigub, on frukt omaette. Ja kui ta selleks tuleb pealinnast provintsi, et paralleelselt mitut tüdrukut teki all kõditamas käia, siis oskan ma selle peale vaid õlgu kehitada. Kergelt tulnud, kergelt läinud..
Mõned head lood, Vana Tallinna kohvijäätis ja kvaliteetaeg kallimaga.. 19:30 0 comments
