Ma arvan, et aasta pärast, kui me Naabrinaisega 40 saame, tuleb selline väike ja nunnu pidu, võimalikult väikse eelarvega. Ma võin ju mõelda, et mis see ära ei ole - kord aastas võib ju lubada endale pisut laristamist ja keskmisest hedonistlikumat sünnipäeva, aga tagantjärele ollakse ikka targemad.. Aga ehk ongi see minu traagika - liiga palju tagantjärgi mõtlemist. Ja mis siis, et kogu mu söögiraha läinud on! Ütleks, et "eks neid ikka läheb" ja küll teda jälle tuleb. Kui ma suureks ja rikkaks ja ilusaks saan, siis ostan endale maja mere äärde, punase bmw ja mehe.
Mõnikord on tunne, et olen endale võõraks jäänud. Ma küll olen selles samas kehas nende samade mõtetega, aga klapp ei ole nii hea. Ma ei räägi endaga nii sageli, ei pane peegli ees tantsu, ei unista nii palju.. Aga viimasel ajal olen neid asju eriti palju teinud. Kakelnud olen endaga ja siis jälle pisut miilustanud ja mõne hea sõna öelnud. Ma arvan, et see ongi see kõikse tähtsam asi. Siis sujub ka mujal. Ma kuidagi ei viitsi teiste jaoks enam valmis olla. Ise olen kõige tähtsam. Enda jaoks. Tahaks oma kallitele ja natuke vähem kallitele mõne käreda sõna öelda, noh, natuke raputada neid. Miks? Sest see pole minu moodi...
Nii mõnigi kord olen tahtnud pärast mõnda elamust, tavaliselt kultuurilist, siia mõned read kirjutada. Et mis meeldis ja mis ei meeldinud. Et need, kes mind loevad, mind erudeerituks peaks ja endalegi ühtteist "asjalikku" kõrva taha panna saaks. Aga mida ei ole, seda ei ole ja mina ei ole Teller, kes on vähemalt asjalik ja loetav. Kriitik minus jäi minust kuhugi maha, sinna kust ma tulin. Või ei ole teda kunagi olnud. Ehk olen selle koha pealt pisut mandunud. Miks muidu mulle kõik inimesed, kes mulle otseselt ette ei jää, meeldivad? Või miks ärritun ma kritiseerijate peale? Isegi kui objekt mulle ei sümpatiseeri, ikka ei ole minus seda elementi, mis paneks mind seda ka verbaalselt kinnitama. Kui mul "temaga" mingi situatsioon on, siis jätan ma selle endasse ja lahendan asjad seal. Miks kurnata teisi oma kriitikaga? Miks tekitada neis eelarvamusi? Mulle tundub, et see tegevus on pisut egoistlik, kuna võtan neilt ära võimaluse "asja" oma objektiivse silmaga kaeda. Ehk olekski pärast põnevam üksteise elamusi võrrelda?
Aga millegipärast on ka tõsiselt heade asjadega nii. Ma pühitsen oma rahulolu enda sees ja teistele oskan vaid öelda, et "oli hea". Eks nad ise teavad, mis piirid nad sellele hinnangule annavad..
Ja minu näitlejate-fetish on tagasi. See on nii meeletult põnev, kuidas ma neid endamisi lahti riietan ja sellest pöördesse satun. Nii mõnedki repliigid, ilmed ja situatsioonid jäävad adumata, kui ma ainiti nende tagumikku, käsi või silmi vahin. Ja minu Kaljujärve-armastus on koos geenidega kandunud edasi järgmisele generatsioonile. Aga ma ei tahakski neid päriselt katsuda, tundma õppida. Ma pettuks neis kindlapeale. Ja siis oleks mu vesi jälle sogane.. 23:50 0 comments
