Kui ma ükskord ühes kohas üksinda aega mööda saatsin, tahtsin ma nii väga, et keegi oleks minuga koos seda aega mööda saatnud. Et ma poleks pidanud üksinda võõras linnas mööda mulle väheseid teadaolevaid tänavaid jõlkuma. Et oleks olnud partner, kellele näidata ime-erilisi möödakäijaid ja kurta, et kõht on tühi ja varbad külmetavad. Ja siis, pika ootamise järel, nägin korraks Emmi, kes teatas võidukalt, et ta oleks ka tahtnud sel moel üksinda jõlkuda, sest see pidavat kõigest kõige parem olema. Ma naeratasin, oskamata öelda midagi tabavat.
Aga nüüd olin ma suures osas omapead terve nädalavahetuse. Väljaarvatud need võõrad, kellest ma tüütul moel sõltuma pidin. Aga õhtud ja hommikud veetsin ma iseenda meeldivas seltskonnas. Ja iga kord oli eelmisest etem. Eriti just õhtu, kui ma selles võõras külmas korteris endale teki jalgade peale tõmbasin, vaarikatarretist sõin ja Eurovisiooni lõpuni vaadata ei jaksanud - väsimus, rammestus, rahulolu olid teinud oma töö. Ma igatsesin Neid, aga mitte nii, et see valu oleks teinud. Pigem oli see selline sümboolne ma-tahan-et-keegi-koos-minuga-siin-oleks tunne.
Võõrad inimesed jagunevad kaheks, aga kuidas seda sulle nüüd seletada...? Vaata, kui sinust keegi mööda kõnnib, siis ühe lühikese hetke pärast möödub sinust ka väike tuuleiil, mis on tema oma, tema lõhnaga. Ja nii jagunevadki inimesed minu jaoks sellisteks, kelle möödudes ma nende "iili" endasse ahmin ja need, kelle oma mulle absoluutselt korda ei lähe. Mõni lihtsalt tuleb sulle vastu ja on nii kütkestav, et temast osa saamiseks pead sa leppima vähimaga - pelgalt lõhnaga. Mul on olnud selliseid vene tüdrukuid ja mõni eriti salapärane kunstnikuhingega noormees.
Vene tüdrukutest rääkides ei saa ära mainimata jätta Olgat ja Soniat, kellega eile tööl olin ning kellest omal moel vaimustuda jõudsin. Nii siirad küsimused ja kütkestav aktsent, taibukus, ilu ja see, kuidas nad omavahel pudikeelset juttu ajasid oli nii talumatu, et ma tegin pähe näo, et saan aru kõigest, mida nad räägivad.
Mu kass on vanamutt. Ta sai eile seitsmeseks. Ma olin selle ära unustanud. Aga probleemi pole. See tehti mulle selgeks hommikul, kui mind nurrumise ja kräunumisega jalule aeti ja "tere,tere hommikust" öeldi... 13:38 0 comments
