Igal inimesel on sellised inimesed, kes kunagi kuhugi ei kao. Isegi siis, kui nad kaovad, siis tegelikult jäävad nad ikkagi. Mõnikord tulevad nad ka reaalselt tagasi sinu juurde, mõnikord kaovad reaalselt, kuid jäävad fantoomina kummitama sinu hetki. Ja tavaliselt ei ole need inimesed oma fataalsest staatusest isegi teadlikud, elades edasi oma lihtsat elu. Ja mõnikord olen ma ise see inimene, teadmata et olen see. Ja ma elan edasi oma lihtsat elu, mis on alati kordi komplitsseeritum, kui see igapäevaselt paistab. Ja sellepärast mulle mõnikord "igapäev" ei meeldigi. Sest ta ei ole tegelikult reaalne. Ta on lihtsalt igapäevane. Kate mingile keerulisemale komponendile elust. Eriti kurb on, et enamik inimesi elavadki seda katet. Ja see ongi nende elu. Ja need on need inimesed, kellest ma tänaval neid märkamata mööda kõnnin ja kelle sünnipäevad mul meeles ei püsi.
Ma kardan ja igatsen üheaegselt. 14:10 0 comments
