Sa oled robustne. Sa oled ilus. Su hääl on pisut rikutud, suitsetamisest kähe. Ometi on see kõige veetlevam hääl, mida minu kõrvad on kuulnud. Eriti hull on siis, kui sa seda tõstad. Kui sa tahad, et inimesed sind kuulaks. Ja siis, kui sa naerad. Võimatult ilus. See ei kõla, aga ta summutab enda alla kõik muu maailmamüra. Ma ei tunne sind. Aga olen armunud su häälde, selle täielikus võikuses ja võimsuses.
Ma ei ole kunagi kirjutanud päris armastuskirju. Ma mõtlen ikka päris-päris, et paberil ja "signed-sealed-delivered" vormis. Ikka nii endamisi paberinurka või arvutisse muu prahi sekka. Ei mäleta, et oleksin ühtegi neist kunagi ära saatnud. Tunnetest ausalt rääkimine tundub kuidagi väga võigas, nagu selle Naise hääl.. Mulle ei meeldi neid endas luku taga hoida ja lõppude lõpuks olen alati neid adressaatidele ka avaldanud, aga hoopis delikaatsemas vormis, kui seda saab olla armastuskiri. Isegi mitte saatmata jäänud luuletused. Viimastega on see jama, et kui ma olen tohutusuure punnituse teinud ja mõne valmis saanud, siis jääb see nagu vein, tõmbama. Et ta kasvaks ja kuidagi targemaks saaks. Ja nii nad jäävad ja kuhugi nad ei jõua. Arvuti ei ole ju see koht, kus neid hoida. Arvuti ei ole ju eesmärk, ta on alati vahend millegini jõudmiseks. Ja see vahend ei ole koht, kus enda sisemist raamatukogu säilitada. Nii olen ma pikkamisi salvestanud oma mikroskoopilised teosed enda sees.
Aga märkamatult olen teemast kõrvale kaldunud. Mul on meeletult palav. Ehk on see veinist. Ehk on see sellest imeilusast kampsunist, mis ometi nii tapvalt soe on. Õhetan.
Armastuskirjad. Klassikaliselt tobedad. Tänapäeval on neile meeletul hulgal alternatiive. Näiteks ilmuda kohtumisele nii võluvana kui sinu võimuses. Või helistada kõige sobimatult hetkel, et öelda, et igatsed. Või kirjutada armastuskiri võhivõõrale, kui sa talle tänaval järgi vaatama jääd.. Küll ta aru saab.
23:08 0 comments
