Mind on alati lummanud inimesed teiselpool telefonitoru. Mitte need, kellega mul endal on au vestelda, vaid hoopis need, kellega minu juuresolekul läbi telefoni räägitakse. Kui ma jälgin oma kaaslast, tema reaktsioone, näoilmet, kehakeelt, hääletooni, siis paratamatult tekib tahtmine teada saada, kes on see inimene, kes neid põhjustab. Mis see oli, mis ta ütles, et mu sõbra naeratama pani? Kas ta teab, et ta mind paelub? Ma ei näe teda, häält kuulen heal juhul väga vaikselt ning sedagi moonutatatult... Kas ma ise tean, kui ma kedagi sel moel kütkestan?
Kas ma üldse saan kunagi täielikult teada, mis Teine Inimene minust arvab. Mida ta mõtleb, kui näeb minu nime oma telefoniekraanil helendamas? Kas ta mõtleb minust ka pärast meie vestlust või unustab kohe? Kas minult saadud juhuslik sms paneb ta naeratama? On see kõik üldse oluline, kui ma seda nagunii kunagi teada ei või?
Nad räägivad, et mul olla täna sünnipäev. Ei ütleks, sest seestpoolt seda tunda ei ole. Mul on kahju, et ma ei oska oma tähtpäevi enda sees pühitseda. Ma ei ole nii ürgne, endaga ei ole nii head kontakti. Mul on vaja teisi, et olla mina. Ja mu hing on vanem kui mu keha..
13:01 0 comments
