Ma ei näe kunagi kellegi sisse. Ma võin aimata, spekuleerida. Ma võin valida lihtsama tee ja mitte tahtagi teada. Või võin valida pisut keerukama, kuid põnevama tee ning üritada tema puslet kokku panna. Me võime seda koos teha. Ta võib anda mulle vihjeid ja mina võin küsida tema abi. Me võime saada kokku maailma ilusaima pildi, millel võib olla miljoneid tükikesi. Aga me ei saa seda iial kokku, kui üks meist seda ei taha. Me ei näe seda pilti, kui ta teisest otsast seda lammutab. Miks ta mulle need tükid siis kinkis, kui ta ei taha, et ma need kokku paneks? Lihtsalt õrritamiseks? Näitamaks, millest ma nagunii ilma jään? Olgu siis nii. Neid maailma ilusamaid pilte on nagunii miljoneid:)
Ma ei usu sind nagunii. Ära ütle, et hoolid. Ma ei usu sind nagunii. Ära ütle, et pean harjuma, et inimese petavad ja valetavad kogu aeg. Ma ei usu nagunii. Ära ütle, et sa ei teinud midagi valesti. Ma ei usu nagunii. Ära ütle, et usaldus ei tähenda austust. Ma ei usu nagunii. Profülaktika mõttes loodan, et sa jääd üksi... oma igavese elu lõpuni.
Küll ma su endast välja lõikan. See ei ole probleem. Ma ei viitsi sind vihata. Ma isegi ei viitsi sind unustada. 19:32 0 comments