Ei ole võimalik veel lahedamalt ühte esmaspäeva veeta kui voodis koos kallimaga. Ainult sina ja tema. Seesama Tähtvere ja need samad käravad tänavad. Päike käib aeg-ajalt teid piilumas, et siis minna pilve taha ning akendele veidi rammestavat rahet krabistada. Sa tunned, et oled üks suur õndsus. Mitte ühtegi pooleliolevat asja, mitte ühtegi murtud lubadust. Aga selle asja teeb võrratuks just fakt, et väga sageli sellist õndsust harrastada ei saa. See on just mõeldud nendeks üksikuteks päevadeks, millele sa kalendris võid ise oma punase pliiatsiga ringi ümber tõmmata. Need on sinu pühad. Sinu puhkepäevad. Sa lihtsalt oled. Ja sa oled seda rõõmuga. Eudaimonia.
Ma mõtlen, et ma püüan koguaeg saavutada mingit seletamatut rahulolu. Ja ma mäletan vaid mingeid üksikuid hetki, kui olen olnud absoluutselt rahul oma Minaga ja oma maailmaga. Aga see pidev rahulolematus segab mind. Tunnistan, et Nööbi on juba õpetanud mulle asju kergemalt võtma, neisse mitte liialt süvenema. Mõnikord see häirib mind, aga need on need korrad, kui minu põdeja-mina domineerima hakkab. Aga kui mul on mu Hoolimatu Rüütel kõrval, siis tunnen ma ennast rumala ja targana. Rumalana sellepärast, et mul lollid mõtted on. Targana sellepärast, et ma tean, et mul on lollid mõtted. Ma ei taha saada liiga targaks. Ma ei taha, et mul alati õigus oleks. Mulle ei meeldigi väga autarkilised inimesed. Liiga täiuslikud. Perfect is boring!
23:54 0 comments