Täna öeldi, et nüüd on trill-trall mõneks ajaks unustatud, sest kooliasju on vaja teha. See käis must läbi nagu keravälk. Huule võttis ka värisema. Ma ei taha!!!!!! Väiksena oli sama asi, kui pidi magama jääma. See ei meeldinud mulle kohe mitte. Aga ma mõtlen, et ma olen enda settinguid valesti sättinud, sest ma nagu kardaks kohustusi. Mitte, et ma kardaks nendega mittehakkamasaamist, ma kardan neid isegi alustada. Arusaamine asjast on vale. Kes see ütleski, et nõrgad konfrontivad oma hirme, tugevad kõnnivad neist lihtsalt üle. Hakkaks õige tugevaks?
Ootan suve, et saaks kanda nukuseelikuid, varbavahe-plätasid ja pärlitega stringe:) 23:03 0 comments
