See käib tsüklitena. See, et ma meeste pärast nutan. Umbes pooleaastase vahega. Kui ma eile neist vaimustun, siis täna tahan, et nad ära keelataks. Vahe seisneb selles, et kui mees petab, siis teeb ta seda lihahimust. Kui naine petab, siis petab ta hingega. Ja ta piinleb ja sügeleb ja põeb. Ja mina piinlesin ja mina sügelesin ja mina põdesin, kui peol Seda Teist Meest suudlesin. Ja ma ainult suudlesin...
Ja mulle ei meeldi, kui inimene püstitab statemente, mida ta meeles ei suuda pidada. Mulle ei meeldi, kui inimene elab poolkõvalt, öeldes, et see on ülikõva. Ei ole. Kui on kõva, siis on kõva. Vaidlematult. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi, aga ei ole nii hea, kui on kõva. Pealiskaudsus ruulib, aga mitte siis, kui sa kogemata ja üleni ära armud. Commitment sakib, aga mitte siis, kui sa kogemata ja üleni ära armud. Meenuvad higised tennisehommikud Maaruga, kus me iga viie minuti tagant võrgu juures kokku saime ja teineteisele südant puistasime. Me oleme naised, naiseks loodud, naisena sündinud - mõeldes, et mida kuradit nad mõtlevad, kui nad meile silma sisse vaatavad ja südamesse kiikavad. Ja kõige traagilisem on see, et nad tõepoolest MITTE MIDAGI ei mõtle!!
Ma ei ole kibestunud. Seni kuni Nööbi on võõrsil, olen mina naine. 21:57 0 comments
