Ma tahaks ilgelt viriseda. See on selline substituuttegevus politoloogia essee kirjutamisele. Ja vaheeksamiks õppimisele. Võib tõesti olla, et eilne klubiseanss ei mõjunud minu südametunnistusele ka just kergendavalt. Aga vähemalt nägin ma oma õde jälle. Asi seegi.
Ma nii ootan juba seda hetke, kus ma tunnen kevadelõhna. Mõned ütlevad, et nad on juba tundnud. Arvestades, et taju on individuaalne, siis tulebki mõnel kevad varem. Minul on ta veel taevas. Ja enne ei saa kevad kohe kindlasti tulla, kui mul on need faking kooliasjad tehtud. Totter on mõelda, et need mul praegu domineerivad. Ma pole üldse selline inimene. Ma tahaks hommikul ärgata ideede, mitte kohustustega. Päevi tahaks mööda saata tegutsemisinnuga, mitte südametunnistuspiinadega. Magama tahaks jääda kallima kõrval, mitte Silveti sõnaraamatu otsas. Muidugi seisneb asi suuresti selles, kuidas asjale läheneda, sest mõne jaoks on õpikud ka erutavad, aga pigem on asi ikkagi maitses. Minu maitse on taustana mu telefoni displeil ja tantsib suurel laval ennast ajalukku. 20:43 0 comments
