Praeguseks olen ma juba täiesti maha rahunenud ja pisut isegi magada saanud. Tegelikult, kui aus olla, siis olen ma ikka päris palju magada saanud. Ma põhimõtteliselt enam koolis ei käi:) Mis aga ei tähenda, et mul midagi teha ei oleks. Ohh ei, vastupidi. Täna hommikul ärkasin ma õudusega üles ja avastasin, et mul on jäänud ainult kaks nädalat, et teha ära miljon asja, millest üks pole sugugi tähtsam kui teine. Mind on alati sellised asjad hirmutanud - kui ma tean, et ma pean tegema asju, millest ma sugugi ei vaimustu. Aga ma olen enam kui kindel, et selle murega ei ole ma üksi. Ja mul on selge aimdus sellest, kuidas oma hirmudest üle saada - need vastikud asjad lihtsalt ruttu-ruttu ära teha:)
Eile käisin Valmas kaksikute sünnipäeval, olgugi et ühte neist polnud. Aga mulle ikka meeldib vaadata, kui mõnusalt suureks nad on saanud. Täitsa mehed on juba. Kadrit ei olnud ma ka aastajagu aega näinud. Tõeline maailmakodanik, kes nimetab Hongkongi oma koduks. Aga hoolimata kõrgest lennust on ta ikka seesama Kadri - natuke tahumatu, kuid ääretult sümpaatne. Ehk näen teda juba aasta pärast jälle:P
Kui ma loen M-i, Geisha või nüüd siis ka Nele blogi, tunnen et oleksin neid justkui alt vedanud. Et ma ei ela ega hinga tantsust, et ma ei ülista tantsutegelasi, et pole nõus selle nimel valutama. Ma ei tahaks nii tunda, aga kuna ma ei ole leidnud sellele ka mingit aseainet, siis jääb minusse siiski üks üüratu auk.. Rubeni sünnipäevajämmile unustasin ma hoopiski kohale minna, ent IDA-le vean ennast kohale. Nende jõulupeolt ka puududa ei tahaks, aga see on rohkem sellepärast, et poole aastaga armastus nende vastu otsa pole saanud. Ma tahaks midagi neile anda, öelda midagi head ja tarka, näidata, mida nad näinud ei ole - aga mida pole seda pole. Olen ainult seesama Mina. Muud mul hetkel anda ei ole..
Mulle ei meeldi, kui ma pean teatud inimeste ees olema pisut teistsugune, kui ma tegelikult olen. Ja neid, kes seda ei nõua, on nii kuradima vähe. Nad ei ole iial oma sõnadega sundinud mind olema vait siis, kui tahan rääkida; ei ole ajanud mind naerma, siis kui tahan nutta; ei ole öelnud, mis on õige, mis vale.. Ja iga nendega koosveedetud hetk paneb mind tahtma olla parem inimene. Aga on üks Madaam, kes oma nõudlikkusega mind korduvalt nutma on ajanud ja ma ei salli teda sellepärast. Aga ometi on ta üks mu lähedasemaid. Ja on üks Trubaduur, kes armastusest rääkida oskab, kuid mitte tunda. Ometi ei saa ma teda oma peast välja.. Nemad teevad mu seest tühjaks ning asemele panevad saepuru, mis imeb vere endasse, jättes haavad kuivaks...
"P***i see isamaa, tahan Sind" (K)...
12:45 0 comments
