Ma saatsin K-le kirja. Aga ma tean, et ta ei saa seda kunagi kätte. Ta lihtsalt ei näe seda. Tema jaoks ei ole maailma enam olemas.. Ehk on igavik...
Süütunne ängistab mind. Kujutage ette - ma tunnen süüd selle ees, et elan. Et saan täna õhtul uinuda, selleks et hommikul ärgata. Et teha oma viimane eksam ja jääda jõule ootama. Ma saan tunda ja kogeda. Armastada ja koatada.. Ja ma tunnen end süüdi.
Matused on ängistavad. Eriti, kui kirstus lebab noor inimene, keda leinab ema ja vend, armsam ja sõbrad. Tal ei ole seda roosat põskedel ja ka kiiret pole kuhugi. Tõepoolest... kiiret pole kuhugi. Minu elu läheb edasi. Kõigi elud. Aga kõiki neid elusid ühendab üks plats kalmistul, hiiglasliku puu all.
K - viimane pisar Su haual on jäätunud. Aga ära Sa meid veel järgi oota! 22:24 0 comments
