Iga-aastane pool-kohustuslik käik Tallinna-sugulaste juurde ei olnud nii lahe kui varem. Kahtlustan, et suure töö selle suunas tegi ära tatine nina, kriipiv kurk ja palavikupoiss mu sees. Ja lõppude lõpuks ei saanud ma poest mitte midagi uut:P Aga see-eest käisin K-ga kinos vaatamas ilusat filmi, kätt sai hoitud ja suudeldud. Keset ööd Balti jaamas.. Ma arvasin, et Tallinn meeldib mulle, et see melu seal sobib minuga, kui sinna kusagile oma pisike pesa teha. Aga pärast seda, kui kaks ööd keset metsa väikeses majakeses ära veetsin ning Ingul ja Lauril nende maailma mõnusaimas kodus külas käisin, siis olin sellest samasuguses vaimustuses. Ja ka koju oli hea jõuda, oma loomi üle pika aja näha ja kassi apaatsusest solvuda oli üsna põnev:) Paistab, et ongi nii nagu K ütles - mu kodu on seal, kus mu padi.
Mulle meeldib see, kuidas ilmetutest asjadest saab sõnadega teha midagi ilusat. Kuidas sõnade viisistamisega saab kellegi ihule tuua erutusevärinad. Meeldib, et K. oskab silmadega enda ümber ilu ära tunda ning siis tühised hetked aegadeks pildile jäädvustada. Ei ole teda ilma tema kaamerata.. Kallistada ja moosisaiu kohvi kõrvale süüa on nii eriliselt tavaline ja see meeldib mulle. Ei taha mitte mõeldagi selle peale, et eksamitele on vaja teha üks-null ja targaks tuleb saada. Kas nad siis ei tea, et lihtsad inimesed on oma teadmatuses õndsad ja geeniused valutavad kõigi eest? 17:35 0 comments
