Mind kummastab, kuidas öisest Tartust, kus oli lausa häbiväärselt tühi ja vaikne, on täna, päevaks saanud üks õnnetu spot keset müra ja segadust. See nagu ei olekski reaalne.. Ehk ongi see Tartu fenomen? Kuidas ta suvel tahaks justkui mittemillegisse kaduda ning sügisel igasuguse tühjuse minetab ning veel kaunimalt ellu ärkab. Sama on Tartu ööde ja hommikutega, mis teineteist vaid häguselt meenutavad... Igati lahe!
Oma tunniplaani olen enam-vähem paika pannud. Nipet-näpet veel vaid teada saada ja endale sisse harjutada. Eilne Tallinnas-käik kulus igati ära. Nägin meeletul hulgal ilusaid inimesi ning isegi paari armast ja tähtsat.. Te lihtsalt ei kujuta ette, KUI palju mul veel õppida on!! Ja ma tahan, nii meeletult tahan õppida.. Tahan teada, tahan osata, tahan tunda... tahan kõike, kõike.. Ja iga keharakk minus on rahul, et kõik on just nii nagu nad on ja mitte teisiti. Et ma olen saanud siiamaani piisavalt näha ja kuulda... Mul ei ole kahju, et Ta ära läheb. Et ma pean pisut kannatama, et siis näha, mis mulle antakse.. See on lahe. Ja esimest korda elus tundub mulle, et aega on palju. Et kõik on alles väga, väga alguses ja minus on potensiaali... Milleks, tahad teada? Potensiaali olemaks just täpselt nii õnnelik nagu see parasjagu võimalik on..
Aga nüüd lähevad kõik korralikud lapsed kööki, kougivad külmkapi avarustest jäätisetopsi välja, loevad EEd ja ootavad kannatlikult tänast ööd..
15:10 0 comments
