Kuidagi imelik on olla. Selline poolik ja samas täiesti terve.. Ma ei ole osanud terve nädala jooksul sõnagi siia kirja panna, ehkki seda mitu korda proovisin. Asi ei saa olla selles, et mul midagi öelda ei oleks.. Ehk on siis liiga palju öelda? Mõned asjad on nii armsalt isiklikud, et neist rääkimine kaotaks igasuguse magusa maitse. Lühidalt ülikoolist siis:
mul tundub olevat tore kursus. On nii boheemlasi kui ka tibisid, mina siis kusagil seal vahepeal, nagu mul kombeks on. Oma elu esimesse loengusse ma ei jõudnud, ja kuni neljapäevani käisin kõikides korralikult kohal. Reedel unustas mu väike aju üldse kooli minna, ehk siis minetas mõneks ajaks kellatundmisoskuse:P Oh mind udupead.. Enivei, õppejõududest (need, kellega mina kohtunud olen) 2/3 on täitsa okeid. Auditooriumid harjumatult suured ja inimesed harjumatult incognitod.. Igatahes on esimene "mitteametlik" tutvumisõhtu täitsa üle elatud ja teine tundub tulevat tunduvalt suurejoonelisem. Ma naudin iga sekundit sellest ajast, kui ma saan olla üks 400 seast ja ajada "oma asja". Minu teiseks koduks on saamas TÜ Raamatukogu ja kõhtu täidan endiselt Panges, kus Kadri mind nüüd ootab:)
Vanad asjad on kuidagi selja taha jäämas. Hetked on muutumas kindlamateks. Mina olen jäänud samaks, aga naine minus tahab välja tulla. K õpetab mulle mind ennast rohkem tundma, kuigi ta ise seda ei tea. Ja see on hea, et ei tea..
Vanaema ja tädi, koer, laps, kapsapirukad, päike ja kohv.. pühapäev ja hommikune elevus..
19:27 0 comments
