Tundub, et tasapisi hakkab projekt "rasedus" lõpule jõudma. Juba tunnen siin ja seal "kahtlaseid" aistinguid, mis on minu jaoks uued ja huvitavad. Sünnitust ootan nagu lapsuke jõuluvana ja tahan seda kogeda. Aga sellest ma vist juba eelmises postituses rääkisin.
Eile avastasin, endale rõõmuks, kui me võimlemises tasakaaluharjutust tegime ja pidime oma välise tasakaalu sisemisega haakima, et mu elu on läinud täpselt nii nagu salamahti unistanud olen. Ja ma ei pelga seda välja öelda, sest positiivne mõtlemine on ennast minu jaoks korduvalt tõestanud ja ma olen veendunud, et need inimesed, kes saavad korraks seisatada ja tunda, et nad on õnnelikud ja rahul, just praegu ja just nüüd, on oma elu õigesti ja hästi elanud. Ja nad on piisavalt positiivsed, et seda endale ilma valehäbita tunnistada ja endale ehk õlalegi patsutada.
Teisest küljest on see maailmaparandaja, kes minus elab, aru saanud, et kõik on suhteline. See, mis ma eelmises lõigus kirjutasin, on suhteline ja tuleneb minu praegusest meeleseisundist. Ma võiksin asju vaadata ka mõne teise nurga alt ja see oleks tol hetkel minu tõde, absoluutne ja vääramatu. Samamoodi olen ma võimetu suruma peale oma tänaseid arusaamasid kellelegi teisele, sest need on suhtelised ja tema on suhteline.
Need, veidi keerulised ja võrdlemisi suhtelised, mõtted on mulle pähe istutanud paiknemine kahe maailma, haigla ja ürgemade oma, vahel. See teema on lõppematu ja täitmatu ja ma keeldun lõplikku seisukohta võtmast, sest kõik on ju suhteline. Ma võin ju uskuda ja aru saada, et lapse sünd on üks kõige ürgsemaid nähtusi maailma ajaloos ja aastatuhandeid on seda tehtud kodus, ilma lääne meditsiini "tarkuseta". Ja ma täitsa usun neid, kes usuvad, et emotsioon, millega last sünnitatakse, kandub edasi lapse sisse ja peegeldub temast kuni tema elu lõpuni. Paistku see siis välja tema rahulolevast näost, õndsast meelest või elujanust, mis teda toidab.
Teisest küljest on nende samade aastatuhandete kestel sünni käigus surnud tuhandeid väikeseid inimesi, sest loodus tahab nii. Ja me võime seda küll teadvustada, et nii see oli, ent tänapäeva läänestunud ühiskond koos kõigi oma oskuste ja teadmistega ei hakka sellele kaasa aplodeerima, kui see juhtub, vaid püüab sekkuda. Küllap see on ka üks põhjuseid, miks inimene peab end looduse krooniks ja kõigevägevamaks. Kuna haigla "päästab elusid", siis ei saa imestada, et ka haigla mentaliteet on pidada end kõigevägevamaks ja sealjuures vägevamaks kui on naise loomulikud instinktid, sünnituse loomulik kulg ja lapse loomulik sünd. Haigla seab oma standardid, sest ei saa lubada endale läbikukkumist elude "päästmisel" ja neid standardeid tuleb emadel arvestada, kui neile annab kindlustunnet see, et kogu läänemeditsiiniline tarkus ja kogemus on neile võimaldatud. Jah, võib juhtuda, et need samad standardid ja protseduurireeglid, mis haigla on kehtestanud, arvestades üldist keskmist ja püüdes omavastutust viia miinimumini, võivad üksikjuhtudel põhjustada kriitiliste olukordade tekkimist, aga see on juba paratamatus, millega võidelda on täna veel liiga vara.
Nii olen mina enda jaoks lahti mõtestanud kodus sünnitamise ja haiglas sünnitamise vastuolu ja võtnud seisukohaks, et ma seisukohta ei võta. Kuna minu ülim eesmärk on oma hingav laps oma rinnale saada, siis kasutan juhust ja usaldan. Usaldan Elu, et haigla standardid ei teeks minu lapsele siia ilma tulekut raskemaks kui see juba on ja et positiivne mõtlemine on mulle heaks kompanjoniks ka sellel rännakul. 10:21 2 comments
