malanje: the observer

2010-09-10T10:21:00.005+03:00

Tundub, et tasapisi hakkab projekt "rasedus" lõpule jõudma. Juba tunnen siin ja seal "kahtlaseid" aistinguid, mis on minu jaoks uued ja huvitavad. Sünnitust ootan nagu lapsuke jõuluvana ja tahan seda kogeda. Aga sellest ma vist juba eelmises postituses rääkisin.

Eile avastasin, endale rõõmuks, kui me võimlemises tasakaaluharjutust tegime ja pidime oma välise tasakaalu sisemisega haakima, et mu elu on läinud täpselt nii nagu salamahti unistanud olen. Ja ma ei pelga seda välja öelda, sest positiivne mõtlemine on ennast minu jaoks korduvalt tõestanud ja ma olen veendunud, et need inimesed, kes saavad korraks seisatada ja tunda, et nad on õnnelikud ja rahul, just praegu ja just nüüd, on oma elu õigesti ja hästi elanud. Ja nad on piisavalt positiivsed, et seda endale ilma valehäbita tunnistada ja endale ehk õlalegi patsutada.

Teisest küljest on see maailmaparandaja, kes minus elab, aru saanud, et kõik on suhteline. See, mis ma eelmises lõigus kirjutasin, on suhteline ja tuleneb minu praegusest meeleseisundist. Ma võiksin asju vaadata ka mõne teise nurga alt ja see oleks tol hetkel minu tõde, absoluutne ja vääramatu. Samamoodi olen ma võimetu suruma peale oma tänaseid arusaamasid kellelegi teisele, sest need on suhtelised ja tema on suhteline.

Need, veidi keerulised ja võrdlemisi suhtelised, mõtted on mulle pähe istutanud paiknemine kahe maailma, haigla ja ürgemade oma, vahel. See teema on lõppematu ja täitmatu ja ma keeldun lõplikku seisukohta võtmast, sest kõik on ju suhteline. Ma võin ju uskuda ja aru saada, et lapse sünd on üks kõige ürgsemaid nähtusi maailma ajaloos ja aastatuhandeid on seda tehtud kodus, ilma lääne meditsiini "tarkuseta". Ja ma täitsa usun neid, kes usuvad, et emotsioon, millega last sünnitatakse, kandub edasi lapse sisse ja peegeldub temast kuni tema elu lõpuni. Paistku see siis välja tema rahulolevast näost, õndsast meelest või elujanust, mis teda toidab.

Teisest küljest on nende samade aastatuhandete kestel sünni käigus surnud tuhandeid väikeseid inimesi, sest loodus tahab nii. Ja me võime seda küll teadvustada, et nii see oli, ent tänapäeva läänestunud ühiskond koos kõigi oma oskuste ja teadmistega ei hakka sellele kaasa aplodeerima, kui see juhtub, vaid püüab sekkuda. Küllap see on ka üks põhjuseid, miks inimene peab end looduse krooniks ja kõigevägevamaks. Kuna haigla "päästab elusid", siis ei saa imestada, et ka haigla mentaliteet on pidada end kõigevägevamaks ja sealjuures vägevamaks kui on naise loomulikud instinktid, sünnituse loomulik kulg ja lapse loomulik sünd. Haigla seab oma standardid, sest ei saa lubada endale läbikukkumist elude "päästmisel" ja neid standardeid tuleb emadel arvestada, kui neile annab kindlustunnet see, et kogu läänemeditsiiniline tarkus ja kogemus on neile võimaldatud. Jah, võib juhtuda, et need samad standardid ja protseduurireeglid, mis haigla on kehtestanud, arvestades üldist keskmist ja püüdes omavastutust viia miinimumini, võivad üksikjuhtudel põhjustada kriitiliste olukordade tekkimist, aga see on juba paratamatus, millega võidelda on täna veel liiga vara.

Nii olen mina enda jaoks lahti mõtestanud kodus sünnitamise ja haiglas sünnitamise vastuolu ja võtnud seisukohaks, et ma seisukohta ei võta. Kuna minu ülim eesmärk on oma hingav laps oma rinnale saada, siis kasutan juhust ja usaldan. Usaldan Elu, et haigla standardid ei teeks minu lapsele siia ilma tulekut raskemaks kui see juba on ja et positiivne mõtlemine on mulle heaks kompanjoniks ka sellel rännakul.

2010-08-23T19:38:00.003+03:00

Tänasega algas minu ootusaja 34. nädal, mis tähendab, et ca 6 imelühikese nädala pärast olen saanud emaks. Kui põnev! Huvitav on see, et vaatamata kõigele võimalikule, mis juhtuda saab, ootan ma seda aega kannatamatusega. Ja väga ootan ka seda, kui ma lõpuks haiglasse saan minna. Ma tahan juba ISE seda kogeda, mitte vaid spekuleerida ja teiste läbielamisi kuulata. Ma tahan NÄHA oma last, ma tahan näha oma meest MEIE lapsega, ma tahan tunda seda valu ja seda mõnu, mis lapse sündimisega kaasnevad.

Kui muidu räägitakse, et raseduse 1. ja 3. trimester (ehk alguse ja lõpuaeg) on kõige raskemad, siis mina naudin oma olekut just praegu, mil ma saan keskenduda vaid oma uuele projektile "Pean saama lapse, muidu suren 2010". Nii imetlen ma aegajalt ikka oma kasvavat kõhukest ja naudin sellega kaasnevat tähelepanu (inimesed tõepoolest jõllitavad seda!). Mõõdukas koguses pesapunumist on ka ainult hea - eile sai kokku pandud ka voodike ja täna ostetud voodipesu, milles minu lapsuke loodetavasti õndsa und magama hakkab. Nii on ilus on seda meie suure voodi kõrval näha..see passib sinna hästi.

Täna käisin taaskord ämmaemanda vastuvõtul, kes mind igakuiselt mõõdab ja kaalub ja nõu annab. Tema juures käimine on minu jaoks iga kord tõeline sündmus, sest siis on lootust lapsukese kohta jälle midagi uut kuulda - kõige parem kui südametoone! Need on nii nunnud:)

Tänu sellele, et viimastel nädalatel olen sünnitoetajate grupis võimlemas käinud, olen näinud kahe täiesti erineva maailma kokkupõrget ja püüdnud nende kahe vahel mõistusega laveerida. Sünnitoetajate grupp on selles mõttes igati tänuväärne ja ma olen über rahul, et nad enese jaoks avastasin, sest tore on rääkida ja kuulata inimesi, kellel on aaa) terve jalgpallimeeskonna jagu kogemusi ja bee) kellega koos on palju lihtsam kord nädalas aeg maha võtta ja natuke oma koibi sirutada. Nad on seal tõelised ürgemad, kes sünnitavad oma lapsed kodus ning eiravad neidsamu protseduure, mida mina nii naudin, nagu tuld.
Neile oponeerib kogu lääne meditsiin oma aus ja hiilguses. Tõepoolest, haigla nimetuski ei viita just positiivsetele kogemustele, ent minu realistlik mina saab aru, et see on minusuguse jaoks siiski parim viis oma laps elusalt kätte saada. Ainus võimalus on end ise kogu protseduuriga võimalikult kurssi viia, arvestada haigla kombeid ja süsteeme, kuid samas püüda ka esmalt ja kõigetähtsamalt kuulata oma keha ja seda usaldada, sest tema teab...

Nii et tänase seisuga olen otsustanud sünnitada Pärnu haiglas ilma tasulise ämmaka teenust kasutamata, sest elus lähevad asjad nagunii nii nagu minema peavad. Olen ju vankumatult seda usku, miks siis liialt tõmmelda!

Augustiunetuse festival sai üliedukalt välja veetud. Oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet ja juba on naistel plaanis uut organiseerima hakata. Ja kahtlemata see uus ka tuleb ja ma loodan oma väikese lapse kõrvalt ka selle jaoks aega leida, sest uhkus säärase sümpaatse ürituse korraldustiimis olla on imesuur.

2010-08-09T18:31:00.004+03:00

Me kõik eeldame, kui me oleme kellegagi kokku leppinud, et tahame koos olla, et meile ei valetata ja et me saame asjadest ühtemoodi aru. See aga eeldab omavahelist rääkimist ja kui vaja, siis asjade selgeks klaarimist. Nii me räägime sellest, kuidas meid miski häirib või mis meile haiget teeb, lootuses et teinepool selle teadmiseks võtab ja tulevikus vältida püüab. Ent millegipärast on mul tunne, et liigne läbipaistvus ei ole ka hea. Näiteks, kui ma ütlen oma püsisuhtele ausalt, et ma olen tema ees täiesti abitu ja kui ta mind altkulmu vaatab, halvab see kõik mu meeled, siis annan ju sellega sisuliselt kõik juhtimisinstrumendid temale üle? Ehkki tegelikult oli minu eesmärk talle demonstreerida seda, et terves maailmas on vaid tema see, kes minu lahtimuukimisretsepti teab. Järgmine kord aga, kui ma "hakkama saan" vaatab ta mind altkulmu juba teadlikult selleks, et mind friizida ja ma paariks päevaks alalhoidlikkuse mode'il oleksin.

Ja nii ma laveerin avameelsuse ja liigse avameelsuse piirimail, püüdes olla aus ja loetav, aga kunagi mitte päris lõpuni. Mingil määral manipuleerime me kõikide inimestega meie ümber, seda enam nendega, kellega oleme koos suurema osa oma ajast.

Seda sama õpin ka oma 11-aastase vennatütrega suheldes. Ehkki temaga me kokku ei ela, on käesolev suvi andnud palju võimalusi ja põhjuseid koos olla. Vahepeal on ta muuhulgas märkamatult suureks saanud, see tähendab et lapsest on sirgunud sarvede ja sabaga teismeline. Kui ma ise sama vanuselt olin maailma- ja suhteteemadel loll nagu aasal määgiv lammas, siis tema on juba järgmine põlvkond, kel kohustus eelmisest varem "päris" maailma astuda. Mida avatum on ühiskond, seda rohkem on infot, mida see noor aru peab oskama selekteerida ja filtreerida. Inimsuhted ei ole enam magamistubades ja kappides peidus, meedia söödab pidevalt ette uusi sotsiaalseid norme, tehnoloogia kaotab ära selle õhkõrna joone, mis reaalsust ja fassaadi eraldab.

Neid mõtteid mõeldes hakkab mul kõhe, sest ka minu sees küpseb üks peatne varateismeline, kes on vastamisi kõikide ahvatluste ja ohtudega, mida üha arenev maailm pakub. Jah, ma tean, pole see asi nii hull midagi. Olen mina hakkama saanud ja olen näinud neidki, kes veel dekaad tagasi oma vanematele ja kodudele sõja kuulutasid, ent nüüd nendes samades kodudes koos oma lastega aega veedavad. Ja vanematel end aidata lasevad.

Aga kuidas saan mina hakkama selles uues rollis, mis mind tsirka kümne aasta pärast ootab? Ja kuidas saame meie isana ja emana hakkama meeskonnas, kus on vaid mängijad, mitte ühtegi kaptenit? Kuidas mõjutab see meie omavahelist läbisaamist, kui kolmandad osapooled sellega manipuleerima hakkavad?

Natuke kõhedad küsimused, oder was?

2010-08-02T21:59:00.003+03:00

Oeh..ma olen juba nii ammu tahtnud siia kirjutada oma mõtetest ja tunnetest, aga viimased kaks nädalat on kiired olnud. Kuna Augustiunetus tahab korraldamist, koduleht haldamist ja info koondamist, siis on mul olnud au veeta ajalooliselt kuumad suvepäevad jaheda(ma)s toas arvuti ees. Ja peaaegu et sees ka. Aga ma ei kurda, sest see tegevus meeldib mulle ja mul on hea meel näha, kuidas asjad edenevad ja järjest klaarimaks saavad. Vaid kaks nädalat on jäänud ürituse endani. Eks näis, kuidas meil läheb ja mis sellest kõigest välja tuleb.

Aga suures osas mööduvad minu päevad ikkagi lapseootuse tähe all ja see on vaid üks suur rõõm. Juba mõnda aega tunnen ma pidevalt, et ma ei ole üksi... See on natuke veider teadmine, eriti kui olen mitu päeva justkui üksi kodus olnud, üksi õhtuti magama läinud ja üksinda ärganud. Aga ei, ikkagi ma ei ole üksi, sest Tema on ju minuga. Ma pean temaga arvestama, ma tunnen teda ja mõtlen tema peale kogu aeg... Ja see on nii armas, kuidas ta hommikul, kui ma ärkan ja käe kõhu peale panen, mind väikese jalamüksuga tervitab ja siis õndsalt oma beebiund edasi magab. Aga minul on süda kohe rahul, sest tean, et kõik on hästi. Ja see kõik on päriselt...

Alates eelmisest nädalast hakkasin käima ka rasedate võimlemises, kus lisaks koivasirutusele ja kõhukeerutusele ka lihtsalt juttu aetakse ja kogemusi vahetakse. Esmasünnitajale võrdlemisi tarviline abivahend, et end kõigega kurssi viia. Nii et ühest küljest olen super rahul...Teisest küljest tunnen end siiski pisut ka võõrkehana. Mingi piirini on hea pläkutada, rääkida lootekottidest ja rinnanibudest, aga nagu ma ütlesin, siis mingi piirini. Sel samal põhjusel viitsin üha vähem raisata aega erinevates foorumites võõraste inimeste muresid lugedes. Oma isiklikud küsimused lahendan isiklikult, eksju. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end oma kehas koos oma lapsega tunnen ja seda vähem muretsen erinevate asjade pärast, mis kõik võib olla. Pean meeles Siimu Ronja sünnijärgset FB's maha hõigatud lauset, et kõik, mis vastsündinuga seoses tundub kahtlane või imelik, on tegelikult jumalast normaalne! Küllap kehtib see ka raseduse kohta. Seda Siim lihtsalt ei tea:)

Pooletunnisest jalutamisest ca 30-kraadises Pärnus on jalad kergelt paistes ja hellad. Ja kõht ei kannata liigset kiirustamist. Ideaalne võimalus tempot veelgi aeglustada ja elu ilusaimat aega nautida.

2010-07-21T22:56:00.003+03:00

Beebimajandus kogub jätkuvalt tuure - toanurgas on terve posu asju, mis alles oma aega ootavad, lapsukesele eraldatud kummut on riideid ja muud pudipadi täis ning täna olin esimest korda sunnitud kõhule väikese toestuse panema, sest ta kurinahk on raskeks läinud. Aga ma jätkuvalt ei kurda, sest selles ilusas maailmas oleks see patt.

Lisaks beebindusele on päevakorral ka ürituse korraldamine. Nagu tavaliselt, paelub mind igapäeva pisiasjadest rohkem see, kuidas asjad ja süsteemid ajas ja ruumis toimivad. Teisisõnu see, kuidas meeskond toimib, millised on inimesed selle sees, kuidas mõjutab aeg inimestevahelist suhtlust, kuidas keegi pingelises olukorras käitub jne jne. Aga seda kõike ei oleks, kui ei oleks kampa ala-rakendatud initsiatiivitare, kes justkui magnetina tõmbaksid endale ligi teisi võrratuid vabatahtlikke. Minu tööks on aidata kaasa kodulehe ja kava koostamisele, panustades selleks veidi oma halle ajurakke ja aega. Viimast on mul kuhjaga, eriti kuna nendesamuste kuumade ilmadega ei ole mul nagunii muud paremat teha, kui puhuri vihus arvutiga tõtt vahtida.

2010-07-13T16:08:00.003+03:00

Ma olen puhkusel. Täiega. Ja rase olen ka täiega. Kõik, mis on seotud väikeste beebidega paneb mind heldima või nutma. Kuna ma nii hirmsasti tahtsin teada, milline näeb välja 27 nädalat vana lapsuke, siis toksisin aga Youtube'i selle sisse ja sain vastuseks rea videosid sama vanalt (või õigemini sama noorelt!) sündinud beebidest. Loomulikult hakkasin ma hüsteeriliselt nutma, kui ühele neist hingamise toru sisse pressiti, mis sest et see ju tema elu päästmiseks. See on ikka täiesti müstika, kuidas minu muidu suhteliselt vaikselt surisenud titendus-mootor on täiel võimsusel käima läinud ja järjest tuure kogub.

Sellest hoolimata püüan seltskonnas säilitada normaalse inimese kuvandit ning mitte oma elamuskogemusi teistele peale suruda. Ehk see siin ongi üheks väljundiks ja iseendale tulevikus meenutamiseks. Minu õnneks on neid, kel samad teemad päevakorral, päris palju ning päris üksi ma oma õnnes ei ole. Igal juhul on praegu minu elus üks väga ilus aeg ja ma ei pelga seda välja hõisata.

Lapsuke peab täna jälle ülekõhulist tantsupidu ja see on nii äraütlemata kihvt. Ka on ta usinalt luksuma hakanud, mis raamatutarkuse järgi tähendab seda, et ta imeb oma pöialt (või muid näppe) ehk teeb harjutusi iseseisvaks eluks. Samas on mul temast loomulikult kahju, sest luksumine on ju tüütu ja tüütav, aga püüan asjale positiivselt läheneda ja rahustan end mõttega, et peale selle väikese vea on tal praegu äraütlemata mõnus olla.

Praeguste kuumade ilmadega on mul tänu oma seisundile ka olemas hea vabandus toas istuda ja mitte randa enesepiinamisega tegelema minna. Nii ma istun tiiviku tuules, söön jääkuubikuid ja unistan jahedast oktoobrikuust...

2010-07-01T14:11:00.002+03:00

Suur suvi on käimas ja minul annab see elus esimest korda tõsiselt tunda - käed higistavad, jalad on töntsid, energia jäi kuhugi minust maha ja tunne on, et üldse ei viitsi. Midagi ei viitsi. Õnneks on täna üks viimastest päevadest töökohal ja see hoiab meeleolu üleval. Aga ma ei kurda, üldiselt on ju mul olemine ikka hea ja mõnus ja viitsimine on täiesti tahte küsimus ja kui lõpuks ka laisklemisest villand saab, siis tuleb midagi ette võtta.

Selle töölt äraminemisega on huvitavad lood. Ühest küljest (ja väga tõsiseltvõetavast küljest) tahaks ma juba pikale puhkusele minna ja kõik tööga seotud teemad kuskile tagavara kausta ära tõsta ja mõneks ajaks tallele panna. Teisest küljest on minu äraminemise aeg sattunud tööalaselt väga huvitavasse perioodi, mille tõttu on mul tsipake isegi kahju ära minna. Aga hästi tsutsukene ainult. Suurem osa minust (see, mida juba 6 kilo juurde on tulnud) tahaks jätkuvalt varbad merevette lükata ja maailmaime sündimist aktiivselt ootama jääda. Pealegi, lähtudes minu kulgeva eluviisi filosoofiast, lähevad asjad alati nii nagu nad minema peavad. Seega, kui ma ei oleks praegu ära minemise olukorras, siis kes teab - võibolla ei oleks ka tööalased protsessid just sellises suunas liikunud nagu nad tänaseks liikunud on. Ja kui ma paari aasta pärast tagasi tulen ja olukord pole enam täpselt see, mis täna, siis see on ka okei ja kuidagi jõuan ma ikka õigesse kohta pärale. Ei muretse.

2010-06-28T10:21:00.002+03:00

Natuke uskumatu, et vaid mõned kuud veel ja ootusaeg ongi läbi. Kui ma varem imetlesin kõrvalt neid, kel laps kõhus kasvamas, siis nüüd, olles ise samas olukorras, ei tundugi see enam kuigi eriline. Või noh, tunne on eriline küll, kuid mõtetega olen ikka pidevalt juba oktoobris. Ma isegi juba ootan seda sünnitust ja neid valusid, et näha, kuidas ma hakkama saan ja kogeda oma lapse nägemise rõõmu. Aga eks sellepärast nimetataksegi rasedust lapseootuseks - ma tõepoolest ootan teda.

Rasedusega seoses olen hakanud senisest enam tähelepanu pöörama nii sellele, mis toimub minu sees kui ka sellele, kuidas kõik, mis toimub minu ümber mõjutab seda, mis minu sees. Lugesin raamatut "Mina olen ookean", kus keskkonnateadlane räägib omaenda rasedusest ja selle ajal mõlgutatud mõtetest maailma saastatuse kohta. Nii näiteks kõlab üsna võikana tõdemus, et kui meile on seni õpetatud, et toitumisahela tipus on inimene, siis tegelikult see nii ju ei ole - toitumisahela tipus on pisike rinnapiima tarbiv beebi. Ja mida kauem lapsuke rinnapiima sööb, seda rohkem temasse ema elu jooksul kogunenud mürke jõuab. Samas on rinnapiim looduslikult kõige parem immuunsüsteemi looja ja lapse kaitsja, lisaks emotsionaalsele sidemele, mis ema ja lapse vahel tekib. Ja kuigi ma tean, et oleksin pidanud juba 10 aastat tagasi väga tõsiselt oma toitumis- ja tarbimisharjumused üle vaatama, et täna võimalikult vähe oma last kahjustada, püüan seda teha nüüd - vahetan välja kosmeetika ja kodukeemia, mis mind päevast päeva tasapisi mürgitavad, toidu valmistamiseks püüan hankida võimalikult töötlemata ja pritsimata saaduseid, eriti hea, kui need oleksid oma käte ja hingega kasvatatud. Püüan palju mõelda ilusaid ja häid mõtteid ning kogeda ilusaid ja häid emotsioone.

Projekt "automüük" on lõppenud ja seda üpris ootuspärasel viisil - ma ei müünud teda maha. Ehkki kuu aega oli kuulutus üleval ja koguaeg vähemalt üks huviline, päädis kogu asi ikkagi sellega, et mulle hakkas üha enam tunduma, et mul võib seda rohelist konna ikkagi vaja minna, ka siis kui tööl ei käi. Nii näiteks tundub mõistlik, et mul on olemas võimalus sõita kodu ümbrusest veidi kaugemale jalutama või minna turule toidukraami ostma. Või arsti juurde. Või maale vanaema juurde:) Nüüd olen teda kõpitseda ka lasknud, enam ta ei kolise, ei hakka suvalisel ajal kojamehi välgutama ja kuuma ilmaga läheb käima ka (ma loodan).

Jaanipäev oli sel aastal mõnusalt tore. Sai päikest ja sauna, nalja ja magusat und. Nüüd on jäänud veel kaks nädalat töörežiimi, millest viimane on vabas graafikus ning siis võib suur suvi ja elumuutus alata!

2010-06-16T11:00:00.002+03:00

Tänasest mõnusast hommikust kujunes sujuvalt "mõnusalt" närviline õhkkond töö juures. Mind siiralt ärritab, kui mind sunnitakse pooli valima või suhtuma asjadesse selliselt nagu teised seda teevad, lihtsalt sellepärast, et olla "truu" kolleeg. Mina oma õndsas olekus arvan, et inimesed on siiski head - neil kõigil on lihtsalt oma tondid kaasas, millega nad püüavad hakkama saada ja hea, kui mina oskan neid tonte märgata ja nendest johtuvalt suhtlemisstiili valida. Aga no ma ei tea, võibolla ma tõesti olen praegu lihtsalt teiste üle eelistatud ja see mõjub kolleegidele punase rätikuna. Samas ei leia ma, et oleksin oma "erilise staatuse" millegi muu, kui osava suhtlemisega ära teeninud. Pole ma ju teinud mitte ühtegi käiku, mis seda olukorda minu kasuks oleks võinud ebaausalt pöörata.

Lapsuke kasvab järjest rohkem ja järjest rohkem südame külge. Õhtuti enne magamajäämist vaatan läbi kõhu, kuidas ta siblib ja rahmeldab ja ööks head asendit leida püüab. Tundub, et ta isegi vastab minu puudutustele ja see teeb meele eriti härdaks. Mõnikord on mul täitsa kahju, et M. ei saa seda ootamist sama intensiivselt nautida nagu mina, sest tema on praegu vaid kõrvalseisja. Mehed vist saavadki isaks alles siis, kui laps nende kätel on, mina tunnen juba praegu, et olen täieõiguslik ema, kelle laps on lihtsalt veel südame all.

Auto on veel ikka müügis. Huvilisi on jube palju olnud, aga seni ei ole keegi veel autot piisavalt heaks pidanud. Nüüd sain muidugi teada, et turvapatjade ja kogu süsteemi panemine läheks sisuliselt sama kalliks maksma kui auto ise. See teeb meele mõruks. Aga ma püüan sellest üle olla ja Lehetäis hoopis nautida. Küll saab need rahaasjad ka jonksu ja M. ju aitab elada. Kui tuleb inimene, kelle jaoks see on unistuste auto, on see ainult rõõmuks meile kõigile:) Elu on ikkagi ilus vist.

2010-06-08T08:59:00.002+03:00

Nädalake tagasi saime teada, et tulemas on väike tüdruk. Kallale see mõte hirmsasti meeldib ja mina olen ka rahul. Kõik tundub õige.

Automüügiga erilisi edusamme teinud ei ole, ehkki huvilistest puudust ei tule. Vend imestab siiani kui palju neid olnud on. Aga eks see üks tüütu mure ole, mille tahaks lihtsalt kaelast ära saada, isegi kui elukvaliteet pärast seda oluliselt ei paraneks. Praeguseks on kõik tõsisemad huvilised olnud naised, mis on mõnes mõtte hea, kuid teisest küljest jälle mitte niiväga, sest naised tunnevad ise ka, et nad ei jaga autodest ikkagi ööd ega mütsi ja sellepärast löövad põnnama. Mul oleks vaja kedagi, kes on hinnatundlik ega noriks iga väikese detaili pärast.

Aga püüan endale pidevalt sisendada, et küll see õige ostja tuleb ja mitte selle pärast muretsemisele eriti energiat kulutada. Ehkki vahepeal tahaks juba, et see läbi oleks, see autoomanikupõli. Selles mõttes on mul kogemuse üle hea meel, et see on väärtus omaette ja aitab tulevikus kindlasti õigemaid otsuseid langetada, aga kooliraha on üsna kalliks läinud. Eriti praegu, kus ma üritan oma rahaasjad jonksu saada.

Kui eilne ilm oli super, päike soojendas mõnusalt ja tuul sasis õrnalt juustes, siis tänasega võib vist suve lõppenuks pidada. Vihma sajab, tuul ulub ja uni jäi minust veel maha voodisse pikutama. Ja suvele omaselt on kolledžis tühjus, eriti kui saabuda tööle hommikul kl 8. Vaid ventilaator uluvad oma undavat laulu.

Täna on selline tunne, et tahaks teki all tasakesi raamatut lugeda, mitte mõelda ja kalkuleerida rahamõtteid ja lihtsalt olla.

2010-05-31T12:04:00.003+03:00

Täna on selle aasta viimane mai ja homme juba ongi kauaoodatud suvi, eesotsas juuniga. Haridusvallad on see aeg, kus hakatakse möödunud aasta otsi kokku tõmbama, suvesandalettides trambitakse mööda koridore ja higistatakse eksamitel, et siis uks enda järel kinni tõmmata ja suurel suvel mootor käima tõmmata.

Ma olen viimased paar kuud pisteliselt oma vanu sissekandeid lugenud, kohe neid päris vanu, algusest peale. See on tegelikult nii ebareaalne, kuidas ma saan lihtsalt kerida oma aastaid ja kuid üles-alla ja klõpsata mingil suvalisel real ja minna tagasi nendesse aegadesse, tunnetesse ja mõtetesse.

31. mai 2003
"Üks asi on veel tore - see, et mul tundub hetkel kõik ilus olevat. Ja ma tunnen iga keharakuga, et ma muutun. Ehk isegi arenen. Ja mul on iseendaga nii meeletult hea olla. Vaid üks inimene on lubatud meie kahe vahele.."

31. mai 2004
"Tädipoeg Veiko 06.12.1984 - 30.05.2004"

Veel tänaseni tundub mulle justkui oleks Veiko ühel pikal-pikal reisil ja kui ta tagasi tuleb, siis ma võõrastan natuke, ent vaatan teda eemalt, kuidas ta on muutunud ja kuulan tema jutte ja mõtteid..

Aga täna tahtsin ma veel rääkida sellest, kui mõnus Pärnu ikkagi on. Ja kuigi Tartu on mu kodulinn ja ma lähen sinna iga kord rõõmuga, siis väga kodune on ka Pärnu. Ma olen Tartus on palju neid, kelle peale ma aegajalt mõtlen ja püüan ikka trehvata, kui sealkandis käimas olen, ent see ongi see äraolemise võlu, mis ajendab helistama ja kokku saama. Kui ma seal elaksin, siis ma arvatavasti ei viitsiks nendega rohkem suhelda kui praegu.

Suvi on Pärnusse jõudnud ja see on absoluutne rõõm.

2010-05-27T12:54:00.003+03:00

Elu on viimasel ajal huvitav olnud. Seda nii jutumärkidega kui ka ilma.

Kahtlemata ilma jutumärkideta on huvitavad olnud uued elamused, mis lapseootusega kaasnevad. See on nii kummastav, kuidas armastus minus päev-päevalt kasvab. Aegajalt lendavad mul kõhus liblikad, nagu enne esimest suudlust või matemaatikaeksamit. Ja mulle meeldib mõte, et minu sees on inimene, kes üle kõige siin maailmas vajab kaitset ja hellust. Ja seda on minus ohtralt.

Ma ei hakka isegi rääkima sellest tundest, mis mind valdab, kui ma panen oma käe kõhule ja tunnen omaenda last liigutamas. See on umbes sama tunne nagu siis, kui sul on mingi hirmus-hirmus suur unistus ja sa näed unes, et see unistus täitus. Ainult selle vahega, et mina saan täna oma "unistust" päriselt tunda, naba all.

Ma ei taha kõlada liialt pateetilisena, ent küllap tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et seda kogemust ei saa aimata enne, kui see käes on. Ja kahtlemata on see kogemus naisel ja mehel erinev. Jah, mees elab kaasa ja valmistub samuti elumuutuseks, ent tema jaoks muutub asi reaalseks alles siis, kui laps tema kätel on. Minu jaoks on see väga reaalne juba täna.

Eile käisime kohustuslikus korras taaskord arstil ning kiikasime modernse tehnoloogia abil lapse "korterisse". Seal on parajalt kitsas ja nagu arst arvas, siis on "masu aeg ja tuleb kitsastes oludes hakkama saada":) Kui tavaliselt saab just sellel, raseduse keskpaigas toimuval uuringul teada ka lapse soo, siis meie oma oli end alles hommikuses uneasendis mõnusalt kerra tõmmanud ning korraks vaid sirutas ennast, et siis külge vahetada ja edasi põõnata. Täpselt nagu päris inimene, aga omaenda väikeses maailmas:)
Nii et jätkuvalt on päevakorral teema "poiss või tüdruk" ja pinge muudkui kasvab..:)

Jutt läks pikaks ja jõuan alles nüüd jutumärkidega huvitavate teemadeni. Nimelt olen hetkel elukooli 25. kursusel olles läbimas loengusarja "autoomaniku rõõmud ja mured". Olen oma lehetäid nüüd pidanud pea 2 aastat ja tõusude-mõõnadega olnud talle küllaltki tubli omanik. Teda on pestud, on kustud, on kammitud. Ja minu rahakotist on rohkem raha kulutatud, kui ma seda kokku liita tahaksin. Ja tegemist on ju veel miniautoga, mis mõne meelest kvalifitseerub pelgalt seljakotiks.

Kuna seoses elukorralduse muutumisega tekkis minus kindel teadmine ja autost lahtisaamise tahtmine, olen küpsuseksami teemaks valinud "kasutatud auto maha müümine". Jah, huvilisi on ja "tänu" inimeste kasinamatele sissetulekutele on ökonoomne auto ka väga popp. Kõik tunduski roosiline seni, kuni lasin ta esindusmeestel üle vaadata ning selgus, et sellel roosil on mõned teravad okkad ka ikka sees. Nimelt on auto üle-eelmine või veelgi varasem omanik selle turvapadjad ära tarbinud ning näinud kõvasti tehnilist vaeva, et nende puudumist uute ostjate (tõenäoliselt minu venna, kelle käest mina ta ostsin) eest varjata. Nüüd olen mina see jopski, kes on sunnitud vaagima erinevate variantide vahel:
a) leian kellegi, kes oskaks ohuteate märki displeil peita ja auto sellisena müümisega endale samas ka mõnusalt mahlane karmavõlg peale saada;
b) leian kellegi, kes on nõus auto selle võrra odavamalt ostma, mis tähendab, et koolirahad on jätkuvalt liiga suured;
c) loobun müümisest ja püüan ise temaga hakkama saada, ehkki teades, et turvapatju pole, ma sellega väga liiklusesse ei tormaks.

Ja nii ma istungi oma "eksamimaterjalide" otsas, vaagin seda, teist ja kolmat varianti ja ootan huviga, millega see saaga mul lõpeb.

Aga ma ei kurda, sest elu on ilus ja hea ja kõik, mis tuleb, on kogemist väärt.

2010-05-20T12:45:00.003+03:00

Täiesti võimatu on tööd teha, arvestades järgmisi tingimusi:

- väljas on umbes 28 kraadi sooja, puhub kerge merebriis ja ninasõõrmeid täidab värskelt niidetud muru lõhn
- ma olen armastust nii paksult täis, et see ei taha minu sisse ära mahtuda
- minus tuksub veel üks väike süda, üks väike uus elu, mis annab endast aegajalt armsasti märku
- täna on neljapäev ja homme juba reede, mis tähendab, et tulemas on järjekordne mõnus nädalavahetus kallima, armsamate ja parimatega.
- ma küll tean, et ei tohiks, aga kõht nurrub sooja viineripiruka järele...

Minu hiljutine otsus hakata heaks on tulemusrikas ja järjekindel (projektikeeles "jätkusuutlik"). Ma olen jätkuvalt hea ja tundub, et paljud inimesed minu ümber ka. Kui kohati tundubki, et mõned asjad ei ole päris sellised nagu ma tahaks, siis lahenevad need korrad üsna ruttu minu kasuks. Kas ma korrigeerin ise oma mõtlemist või teeb seda maailm.

2010-04-27T11:33:00.002+03:00

Ma otsustasin hakata heaks. Ma tean, olen seda oma lüheldase elu jooksul korduvalt teinud, aga see on ju ainult hea. "Hea" minu mõistes tähendab seda, et märkan esmalt ja enamasti ilusat ja head. Seda nii inimestes, asjades kui ka olukordades. Lisaks sellele väljendan ennast positiivselt, seda nii iseenda kui ka teistega suheldes. Ma ei ärritu, ma ei vingu, ei pritsi sappi. Ma kaitsen sellega nii end ümbritsevaid inimesi, kui ka seda pähklikest minu sees...

Õigemini on see pähklike juba võrdlemisi suur. Täna on teine päev, mil igatsus minu eelmises postituses siiski tõeks sai, ehkki selle uskumine tuleb raskelt. Aga ilus sünnipäevakink sellegi poolest.

Minu elus on algamas uus etapp, uus peatükk selles raamatus, mida ma siia juba mõned head aastad olen ühes tähendanud. Ma jään rahulikuks, aga õnnetunne kasvab koos pähkliga.

2010-04-14T16:51:00.005+03:00

Aleksander Suuman ütles ühes oma luuletuses kunagi, mulle väga sümpaatsel moel, et mõni igatsus on nii suur, et ei saa uskuda selle täitumist. Ma võin sõnastusega eksida, aga mõte oli see, mis mind köitis ja köidab ka täna.

Minus endas kasvab üks sama suur igatsus, mille täitumine tundub nii kauge ja kättesaamatu, peaaegu ebarealistlik. Aga ma tean, et ta käib minuga igal pool kaasas ja on olemas, mis siis et ma teda ei hooma. Veel.

Küll aga hooman ma seda, kui minu peale sappi valatakse. Mind on see just viimasel ajal häirima hakanud, sest ma tunnen iga oma rakuga, kuidas minusse seeläbi negatiivsust ja tuimust süstitakse. Ma nii igatsen neid Tartu aegu, mil töökeskkond oli inimsõbralik ja rahumeelne. Hakka või uskuma vanarahva ütlemist, et naised on ussid. Kohati tundub nii küll... See pidev urgitsemine ja asjade ülevõimendamine hakkab tasapisi oma mõju avaldama. Justkui ei oleks võimalik tegeleda oma asjadega ja püüda neid teha hästi. Ma tahaksin tulla hommikul tööle, ilma et peaksin lülitama ennast kurttummale lainele ja mängima idiooti, keda see pidev halamine ei häiri. Häirib küll, ja kuidas veel.

Inimesed lihtsalt kipuvad ära unustama, et iga nende sõna, vaevaline ohe või pauguga kinni löödud uks mõjutab teisi inimesi, tema ümber.

Slow teooria kohaselt tuleks lihtsalt eemalduda.

2010-03-26T10:53:00.002+02:00

Ma olen taas paradiisis. Maapealses paradiisis. Siin on võrdlemisi vaikne ja aeg käib minuga ühes rütmis. Ma ei oska öelda, kas üksiolemine on täielik õndsus või mitte. Pigem vist mitte, sest ma olen filantroop, ma armastan inimesi ja mul on raske ilma nendeta täiust tunda. Ehkki ma ei väidagi, et aegajalt end teistest eraldamine hea ei oleks, ent minu jaoks seisneb õnn siiski nende inimeste lähedal olemises, keda ma armastan. Ja täiuslik õnn, ilma kompromissideta, on see, kui ma ei tunneta nende inimeste lähedal olles ebakõlasid ning puuduvad teemad, mida ei tohi puudutada. Need on need hetked, mil ma tahaksin osata nurruda.

Täna, siin, maal, olles ma end nii õndsana ei tunne. Jah, mul on aega nii et tapab, mul on kõht täis ja terve hulk asju, millega tegeleda, aga ma ikkagi ootan midagi muud. Ma ei kujuta ette, kuidas tunneks end minu olukorras G., kellest ma täitsa usun, et ta tahaks ära, täielikku vaikusesse ja üksindusse. Aga kas ta päriselt selles vaikuses ja üksinduses olles seda naudiks või ainult mööndustega?

Mu käed on ahjude kütmisest karedad. Ma võin neid küll kreemitada, aga kohe varsti pean nendega ju jälle kuuri minema, uute puude järele. Mu pea on täis plaane, mida ma PEAKS tegema, et saaks puhkuselt naastes siiralt öelda, et veetsin selle täielikult endale pühendudes. Aga ei, ma ikkagi ronin arvutiga teki alla nagu vanasti, ikkagi on mu voodis küpsisepuru ja pea on tühi. Täpselt selline mina nagu mõned head aastad tagasi, mil päevadel ei olnud kindlat rütmi ja sisu.

Mõnes mõttes on see huvitav tunne. Selline tagasiminemine aega, mis oli hea. Ma olin ju siis ka üksinda, enamuse ajast. Teiste seas, aga üksinda. Ka teadmatus selle ees, mis saama hakkab, oli võrdväärne tänasega. Ja ma samamoodi ei tegelenud selle probleemiga piisavalt. Küllap mingi alalhoiuinstinkt. Samas olen ma alati teadnud, et kõik läheb nii nagu minema peab ja minu asi on vaid rajal püsida ja õigeid seoseid luua.

Aga ma ootan alati midagi. Kui see ei ole jõulud, siis on see sünnipäev. Kui mitte sünnipäev, siis mõni laupäev ikka. Või taaskohtumine. Või film. Ma vist jäängi alati ootama.

2010-03-17T16:34:00.003+02:00

Ma hakkasin igatsema. Seda siin. Umbes pool tundi tagasi hakkasin igatsema, pärast seda kui rohkem kui aasta olin elanud ilma. Ma võtsin kätte ja sirvisin oma vanu mõtteid, mõned neist veel eredalt meeles, mõned oleks justkui võõra kirjutatud. Aga mis kõige helgem, mulle meenusid emotsioonid, mis tol ajal minus elasid. See oli suuresti see aeg, kui ma elasin Tartus ja käisin ülikoolis. Mõnes mõttes igatsen seda aega tagasi, sest elevust oli tal ajal ju palju. Mõnes teises mõttes olen jällegi muutunud, minu mõtted ja prioriteedid on muutunud. Ma olen kohanud nii palju uusi inimesi, kes kõik on andnud mulle uusi kübekesi iseendist, olgu need siis head või halvad. Minu asi on neist olulisim enda jaoks välja filtreerida ja oma võrgud hiljem puhtaks sebida.

Täna elan ma Pärnus korralikku väikekodanlikku elu, mul on elukaaslane, üürikorter, riigitöö ja kahe peale kaks liisinguautot. Aga lisaks sellele on mul nüüd astme või paari võrra rohkem elu- ja inimeste kogemust, iseendaga toimetulemise oskust ja rõõmu sellest, millega hakkama olen saanud. Ise.

Ma veel ei tea, kas tänane sissekanne jääb viimaseks või mitte, aga ma tean, et see koht siin on isiklik ja võrdlemisi peidetud paik. Ma tegelikult tahaksin siia tagasi kolida küll..

2008-12-30T11:17:00.002+02:00

Lõppemahakkav aasta ei olnud kuigi lihtne, kui mõtlema hakata. Võiks öelda, et üks järjekordne kasvuvalu aeg. Seda nii töises kui ka isiklikus mõttes. Pealtnäha ehk miskit viga ei olnudki ja armastus oli koguaeg toeks. Aga mulle tundub, et ma olen jõudnud sellesse kohta oma elus, kus ma olen valmis. Valmis, et astuda järgmisele korrusele. Me mõlemad oleme.

Algav on pühvli aasta. Minu aasta. Sarviline, ent rahulik.

2008-11-20T13:05:00.002+02:00

Ma vahepeal mõtlesin, et Malanje päevad on loetud. Küllap hakkab see teismeliseaegne vajadus ennast eksponeerida natuke oma tähtsust minetama. Või mine sa tea, äkki ta hoopis võtab mõne teise kuju. Aga päris kinni panna ma seda putkat ka ei soovi. Teinekord lihtsalt on vaja sõpra, kes kuulaks. Ja hirmus hea on lugeda iseenda tegemiste ja mõtlemiste kohta näiteks aasta või paar hiljem. See tekitab mingi kolmanda perspektiivi iseendast ja viib tagasi nendesse peatustesse, kust oma elubussiga varem juba läbi olen sõitnud. Mõnes tuli mõni peale, mõnes läks mõni maha..

Täna sain natuke lennukit mängida jälle. Õigemini, kogeda isiklikult seda, mis tunne on maandumisrajale kukkuda nii, et silmad märjad. Ma ei imesta, miks hingevalust ja pettumustest nii palju kirjutatakse, lauldakse, räägitakse.. Selle kogemine tekitab inimestes lihtsalt tunde, et nad on ikkagi inimesed. Alalhoidlikkus minu sees ja vaikus pärast tormi on mulle alati meeldinud. Nüüd tahaks kohe midagi enda heaks ära teha. Täita mõni väiksem unistus või ennast armastusega poputada.

Viimasel ajal tahan ennast rohkem rakendada. Anda endast rohkem, et rohkem ka saada. See initsiatiiv kipub natuke pealesuruva keskkonna tõttu tihtipeale hääbuma, aga igasugused kõksud ja põntsud meie igapäevaelus õnneks puhuvad unistustused tavaliselt natuke suuremaks. Seni, kuni rutiin need jälle ära lämmatab..

Aga ma püüan endast ikkagi anda. Iseendale eelkõige. Olen iseenda suurim andja ja võtja. Ma annan.

2008-10-09T11:01:00.002+03:00

Täna on üks nendest päevadest. Jälle. Selline päev, mida selline natuke nukker lehtede-langemise ilm ainult "täiustab". Õigemini hakkavad sellised päevad reeglina eelmisel päeval või veel täpsem olles eelmisel õhtul. Kui ei tule und, maailmavalu lebab koos sinuga teki all ja ta ei lähe ära. Ja hommikul ei ole miski muutunud. Peale selle, et sa pead üles tõusma, end üles lööma ja töö juures särama. Sa teed seda, aga koguaeg loodad, et inimesed su ümbert ära läheksid. Hea, kui nad seda teevad.

Viimasel ajal ei ole lihtne olnud. Eriti inimestel mu ümber. Ja ma olen hakanud elama läbi teiste inimeste valu. Kas see märk sellest, et kasvan paremaks inimeseks või püüan seeläbi lihtsalt enda omasid peita? Lahendada enda skisosid teisi aidates?

Vaikus enne tormi. Tegelikult on hea aeg-ajalt allpool käia, sest ülestulemise rõõm on suur. Eks nad tulevad ja lähevad. Kõige hullem on see, et elu läheb edasi. Nende samade skisodega minu sees. Nemad ei lähe.

Kus on sinu kodu?

2008-09-18T10:54:00.004+03:00

Kõik vihkavad Ansipit. Ja mulle tundub, et ma isegi ei üldista ses osas. Mulle tundub, et ma olen ainus, kes vaikimisi tema poolt on. Või siis vähemalt kritiseerijate/aasijate vastu. Pean käsi südamel tunnistama, et justnimelt kogu temaatika trotsiks ei ole ma süvenenud ühtegi artiklisse ega uudistelõiku, millede puhul juba pealkirjad on peaministri-vastased. Alles täna lugesin põhjalikult läbi poolpositiivse Tuuli Kochi artikli, mis ennustas, et järgmise aasta eelarve saab siiski tähtajaks kokku klopsitud. Tundub, et järjekordne tulekahi saab kustutet.

Võibolla tõesti, et valitsus eesotsas peaministriga on olnud liialt positiivne ning ettevõtmatu, kuid Ansip üksinda neid otsuseid ju ei langeta. Meil on terve armee inimesi, kes analüüsivad ja otsustavad, miks siis kogu rahvusliku vihaga vaid ühte meest vihtuda?

Kui me Andrusega veel mõlemad Tartus elasime (mõlemad elupõlistena, mina tudengina, tema linnapeana), ei oleks paremat linnajuhti tahta osanudki. Kodulinn kasvas ja arenes ja puudusid poliitilised kõrinärimised, mis praegu vaest Pärnut räsivad. Sellest ka minupoolne apoliitiline rõõm, kui Ansip sai ka Tallinnas tööd. Ja minu poolehoid temale on säilinud sest ajast. Isegi, kui mu elu oleks (hüpoteetiliselt kõneldes) parem olnud, kui tema toolil oleks keegi teine istunud. Ma toetan teda, sest ta on Tartust, minu kodust.

Ja sellest kõigest tulenevalt mõtlen ma, et kas need eestivenelased, kes elavad selle maa pinnal, kuid teevad seda riigivaenulikult, ei tunne oma emamaa vastu mitte samasugust veidi emotsioonidest pimestatud poolehoidu? Hoolimata sellest, et Venemaal oleks nad veel võõramad kui siin... Ja sellest tulenevalt keelduvad nad süvenemast eestikeelsesse meediasse samamoodi nagu mina väldin Ansipi-kriitilisi artikleid ning ärritun oma Tallinna Ülikooli õppejõudude vastavasisuliste iroonilis-sarkastiliste märkuste peale. Nii siinsetes venelastes kui ka minus on mingisugune põhjendamatu kiindumus objekti, mis ei pruugi meile isegi hea olla. Inimloom missugune, eksole?

Minu vend, kes on Tartust väljas elanud juba üle viie aasta, tunnistab, et kodulinnaga ei seo teda enam miski. Tema kodu on see üks ruutkilomeeter, mida ta oma kätega on raiunud ja niitnud, seenekorviga läbi kamminud, mootorrattal mürgitanud, koeraga jalutanud, saaginud ja lihvinud...

Ehk oleks meie venelastele ka vaja anda võimalus ise sellel maal midagi luua, et panna neid tundma end kui kodus ning mitte tundma end pelgalt üürilisena?

2008-09-09T09:33:00.002+03:00

Sügis sadas sajaga sisse. Esiteks see nii üüratult romantiline vihm, mida ma lausa jumaldan. Ma olen nõus isegi märjaks saama, mind see üldse ei morjenda. Vihmavari on mu heaks saatjaks juba pikemat aega. Eile tõmbasin esimest korda ka saapad jalga, mis on kahtlemata suvelõpu üks peamisi teetähiseid.

Aga Pärnu on ka ilma tobedate turistidetagi armas. Kui ma vahepeal haudusin lahkumisplaane, siis igatsus andis endast märku juba enne kui olin teisele poole ust läinud. Järelikult olen õiges kohas. Uskumatu, et juba terve aasta olen siin elanud ja päris kenasti hakkama saanud. Mul on terve majatäis uusi tuttavaid, kellest mõned alles nüüd endale ligi on hakanud laskma. Ma tunnen ennast kohalikuna ning kitsad-käänulised tänavadki hakkavad pähe kuluma.

Sügise algust tähendab ka kooli algus. Nädal aega tagasi käisin ühe toreda tüdruku 1. klassi mineku peol. Kogemus missugune, sest viimati käisin enda omal. Ja kui aus olla, siis ei mäleta ma seda üldse. Aga nüüd olen ma ka ise koolijüts, vahest ehk lihtsalt natuke suurem jüts. Ja Tallinnaga sobitan taas tutvust. Viimane koosoldud nädalavahetus oli täitsa mõnna. Pean tunnistama, et Tallinnal on mingisugune iseloom ja "asi" täitsa olemas. Tundsin seda kahtlematult, kui mööda mereäärt Pirita poole jalutasin. Ma hakkan tal tihemini külas käima ja loodan, et meie sõprusest kasvab midagi enamat. Näiteks väga suur sõprus.

Praegu aga veedan mugavalt aega oma komforttsoonis. Siin on hea olla.

2008-08-25T13:57:00.002+03:00

See oli umbestäpselt üks aasta tagasi, see kõik - kolimine, kohanemine.. Aasta on läinud ruttu. Vahepeal olen tahtnud kodu vahetada ja tööd vahetada. Hetkel on kõik sama ja mitte enam üldse vastumeelne. Sest kodu on mul ikkagi armas ja hea, ta läheb järjest ilusamaks. Töö on ka hea, mis sest et vahel ei ole. Vähemalt on tal hea asukoht ja kui puud raagu lähevad, näen jälle oma mereveega täidetud jõge. Nii on hea olla..

Aga uus sügis tuleb natuke ka teistmoodi. Esiteks ei ole enam tantsukooli, mis mulle terve eelmise aasta sõbraks oli. See-eest on aga ülikool, mis hakkab minu nädalavahetusi röövima. Eile sain kätte oma tunniplaani ja see polegi nii õõvastav kui ma kartsin. Kindlasti teeb see mulle head ja paneb mõtted taas liikuma.

Nii et, kui sa minu pärast muretsesid, siis minuga on kõik hästi. Hakkan august välja tulema. Septembrisse.

Tahan paksu-paksu lund.

2008-08-14T12:56:00.002+03:00

Ah, ei ole miski sitasti. Lihtsalt päevad ei ole vennad ja ega kõik vennad ka nüüd ühesugused ei ole. Praeguseks olen ma oma teatavasse komforttsooni tagasi imbunud ja asjalood ei tundugi enam nii väga jamasti olema. Kui sa oskad natukenegi märke lugeda ning asju rahulikult võtta, siis on sinu ülesandeks ainult edasi tegutseda, mitte seisma jääda.

Tulevik on siiski lahtine. Aga vähemalt tulid mulle mu unistused meelde ja ihu on täis tegutsemissoovi. Ja mõtted ei mahu pähe. Inspira.

2008-08-12T10:38:00.002+03:00

Sitt seis on. Ütlen päris ausalt. Ma olen selles tegelikult ise täielikult süüdi - sest ma ei tea, mida ma tahan ja sellepärast, et mul ei ole inimrumalikku südikust. Võibolla ongi nii, et elu on täis nõmedaid asju, mida sa ÜLDSE teha ei taha, aga sa lihtsalt harjud neid tegema. Sa elad nad niiöelda üle. Ja veered edasi.

Või tuleks trotsida kõike, nii pangalaenu kui ka peost suhu elamist ja liikuda oma unistuse suunas?

Aga mis siis, kui ma pole veel päris kindel, mis mu unistus on? Ma suudan küll välistamismeetodit kasutades selekteerida välja asjad, mida ma kindlasti teha ei taha, aga neid, mis üle jääb, on ju ka tohutul hulgal..

Sitasti, kõik on sitasti.

2008-08-02T22:43:00.003+03:00

Jeesus, kui kaua ma siia kirjutanud ei ole. Tervelt kolm nädalat. Aga kes mind ikka igatseb, eksole. Mulle hakkab tasapisi tunduma, et Malanje on vaeslapseks muutumas. Eeldusel, et ma talle mingit uut sisu või funktsiooni välja ei mõtle.

Need mainitud kolm nädalat on möödunud puhkuse tähe all. Reis Rhodosel oli tõsiselt mõnus. Eriti erutavad olid esimesed kaks päeva, õigemini saabumise õhtu ja sellele järgnenud päev. Järgmised olid juba täis tööd ja higi, et näha ära ja käia läbi kõik kallimad turistilõksud. Aga niisama ei ole mõtet ju kaugele maale sõita, eksole? Lõppude lõpuks oli ka basseini ääres hea peesitada, kohalikku head-paremat nautida (mitmeks päevaks unustasin, mis tunne on omada nälga) ja seltskondlikku vestlust arendada. Ehk siis klassikaline soojamerereis. Hiljem kodus arutades tekkis küll tunne, et selle raha oleks saanud ka muuks otstarbeks realiseerida, aga võta sa nüüd näpust - reisikogemus tagataskus on seda ju kerge öelda, soov palmi alla minna oli aga ju üüratu olnud.

Reisiga seoses meenuvad esmalt kaks asja - teisipäevahvarahommikune maavärin, mis meid sõna otseses mõttes üles raputas ning minu kohvri pikendusreis tagasi tulles. Ei ole eriti mõnus kell 1 öösel suures unesoovis ja lennuväsimuses oma pagasi asemel (kõigest terve mu elu oli ju seal!?) mingi näruse infolipikuga taksos kodu poole tiksuda. Nagu hiljem selgus, olid mu asjad põrutanud Iirimaale (kreeklastel pole vist vahet, kas on Tablin või Tallinn) ning veetsid seal meeldivalt aega veel poolteist nädalat. Lennujaama pagasimeeskond teadis mind juba nimepidi ning me suhtlesime aktiivselt, nii umbes ülepäeviti. Õnneks jõudis mu punane iludus oma emme (okei, kasuemme) hoolitsevate käte vahele ning sokikeste ja püksikeste vahele peidetud veinipudel oli oma täies hiilguses ja ilma mõlkideta. Tähendab, et austet lapsevanemad siiski saavad Rhodost oma keelega mekkida. Naiss.

Hetkel asun hoopis laagris, joogalaagris (ehkki Madis kahtlustas, et tegemist on joomalaagriga). Ära küsi, kuidas või miks ma siia sattusin, aga tunne on hea. Täielik elunautimus - loodus, mahetoit ja kenad inimesed.

Ilmateade lubab mu viimase puhkusenädala oma vihmakraamiga ära rikkuda. No mis seal's ikka, tuleb plaane veidi modifitseerida. Peaasi, et tööd ei pea tegema:)

2008-07-10T15:00:00.002+03:00

Täna on seitsmevennapäev ja Hašš ütles, et see tähendab, et järgmised seitse nädalat on samasugune ilm nagu täna. Ehk siis mittemidagiütlev ja kehv suusailm. Vähemalt kontoriaknast vaadatuna tundub ta selline. Ma muidugi flirdin juba pikemat aega selle mõttega, et oma läpakas välja lülida, kodinad kokku korjata ja puhkusele minna. Kohver juba pakitud ja küüned juba lakitud...

See, et ma puhkusele lähen, tähendab ühtlasi, et ma vähemalt nädal aega siia ei kirjuta. Mis on kahtlemata kohutav tragöödia sellele ühele inimesele, kes mind loeb (Hašš). Antagu see mulle andeks.

Ma ise olen natuke poolik. Nagu siis, kui ma Pärnusse kolisin, ega teadnud veel kus ma elama hakkan või mis töö mind ees ootab. Kui järele mõelda, siis oli see täpselt aasta tagasi. Nüüd olen enamvähem samas seisus, aga valikud on natuke teised. Ja järjekordselt olen ma nii äraootaval seisukohal kui veel võimalik olla. Mingi realistlikumalt mõtlev osa minust on natuke isegi närvis, sest ma ei tea, mis saab. Aga see idealistlik osa, mis minus õnneks domineerib, on ilgelt rahul. Ma kuuletun talle rõõmsalt..:)

Hea sõber, kohtume kui me kohtume. Seni armastame kaugelt.

2008-07-04T23:52:00.003+03:00

Millal saab õnn otsa?

Ma mõtlen, et kui mul on kõik olemas, mida ma hetkel tahta oskan, kas mul on siis olemas ka õnn? Või oleks ma õnnelik hoopis siis, kui mul oleks olemas kõik, mida ma isegi tahta ei oska? Kuidas see ütlus oligi, et õnn ei ole hetkeseis, vaid state of mind?

Liiga palju küsimusi vist nii hilise tunni kohta. Ent asjad, mis inspireerivad, tekitavadki küsimusi. Ja küsimused viivad ju vastusteni, eksole. Ma julgen küll väita, et mul on kõik olemas, ehkki ilmselgelt mul kõike ei ole. Pigem kardan, et kui mul tõesti kõik olemas oleks, siis esimesena kaoks õnn. Äkki peitubki õnn ootuses ja lootuses? Kavaluses ja kannatlikkuses? Armastuses ja andestamises? Kui nii, siis miks inimesed õnne otsivad - see on neil ju olemas alates nende esimesest hingetõmbest..?

Kui sa peaksid valima ühe sõna, mille oma ihule tätoveeriksid, siis mis sõna see oleks? Õnn? Isegi, kui sa ei tea, mis see on või kuidas seda ära tunda? Või vabadus, millega kaasnev suutmatus valida sind vangistab? Kas kirjutaksid oma ihule kellegi nime või vastupidi - kriibiksid oma nime kellegi teise omale, torge torke haaval? Kas ei tee me seda niigi iga päev?

Mis on sinu sõna? Minul on enda oma olemas. Nüüd on jäänud vaid keel ja font valida.

2008-07-03T13:08:00.001+03:00

Mitu korda ma pean ütlema, et ära ela oma tuska välja kõige kallimate peal. Kui sa muud moodi ei saa ennast laadida, siis vali väga hoolikalt, keda endast eemale tõugata. Sul lihtsalt ei pruugi tekkida võimalust valet otsust nullida. Vali väga hoolikalt...

Ühe vestluse käigus hakkasin mõtlema nendele panustele, mida oma elu jooksul teinud olen. Ja nendele trahvidele, mida eksimuste eest maksnud. Kas minu investeeringud lähedastesse ja Elu antud kogemustesse on piisavalt suured, et need mind ka raskematel aegadel ära toidaksid? Kas minu ressurss on minu tänapäev või on seda ka minu olnu? Kas tuleviku rajal ronides olen ma trossidega köidetud või tuleks veel karabine kontrollida?

Kui nüüd filosoofiast tagasi reaalsusesse tulla, siis lakkisin küüned roosaks ja panin lauale lahkumisavalduse. Kuidas need sõnad olidki:„Shame on you if you fool me once, shame on me, if you fool me twice“? Täna olen õnneks piisavalt naiivne ja noor, et nõuda endale parimat. Ja elu õpetab seda sama nõudma ka iseendalt.

Õppetöö alga!

2008-07-02T10:59:00.002+03:00

Ma ei tea. Ma ei saa viimasel ajal inimestega läbi. Kohe üldse mitte. See tähendab, õigete inimestega saan hästi läbi. Aga nende mitte-päris-minu-inimestega, kellega varemalt suhtlesin ilma probleemideta, nende ja minu vahel on nüüd sein ees, millest ma läbi ei näe. Ma tean, et pean olema tolerantsem, neelama alla oma sapised kommentaarid enne kui need keeleotsa jõuavad, olema delikaatsem, aga mida pole, seda pole ja mulle ei ole kohati taktitunnet lihtsalt kaasa pakitud siia maailma. Võtan süü enda peale ja püüan toime tulla.

Kas teen endale karuteene, kui valin otsekohese ja eneseteadliku seisukoha? Või peaks rakendama oma alalhoiuinstinkti, panustama oma elukogenematusele ja tasa-targu toimetama? Või siiski hoida pea püsti, selg sirgu ja loota, et tulevik ja mina mängime ühes tiimis?

Täna on Tallinn. Keelt alla viiv sushi ja punane vein merekaldal heas ja toredas seltskonnas maandab rahulolematust ja annab lootust, et maailm on ilusaid inimesi paksult täis. Tuleb teised eest ära lükata, et neid lihtsalt näha.

2008-06-27T12:15:00.003+03:00

Kuidas on võimalik, et terve elu muutub vaid ühe hommikuga? Kõik see, millest salamisi olen unistanud ja õiget hetke oodanud, leiab mind üles ühel hommikul. Mida ma nüüd peale hakkan või kuidas elu mind edasi kohtleb?

Aga ma usun, et hästi, sest mina kohtlen teda ju samamoodi suure austuse ja tänutundega.

When youre hungry, I will fill you up
When youre thirsty, drink out of my loving cup
When youre crying, Ill be the tears for you
Theres nothing that I wouldnt do for you

Bon Jovi "Diamond Ring"

2008-06-25T12:41:00.003+03:00

Vaikus koolimajas. Justnagu Mats Traat kirjutas oma "Ingeris", sest maailma kõige vaiksem koht on koolimaja suvevaheajal. Praegu on mul õnn sellist vaikust nautida. Seesama tunne, mis on pärast tugevat vihma, kui piiskade raskuse all longu vajunud rohulibled ja lilleõied tasakesi pead tõstma hakkavad. Klassiruumid on tühjad, pooled aknad pimedad, sest nende tubade omanikud ei kavatse veel niipea tagasi tulla. Kui ma meenutan sügist ja talve, mis olid, siis mitte mingil juhul ei tahaks ma praegu enda ümber sellist saginat ja taustamüra. Liiga palju koosolekuid, mis ei vii kuhugi, veel rohkem tähtaegu ja kohustusi.

Praegu on see koht, kus minu tulevik on minu enda käes. Kas ma võtan vastu otsuse ja elada sellist elu, mis mulle meeldiks ja milleks ma võimeline olen või viskan pilgu maha ja teesklen, et kellegi teise unistusi realiseerida on ka täitsa tore?

Aga nagu keskpärasele inimesele kombeks, ignoreerin ma murettekitavaid teemasid ja keskendun sellele heale, mis praegu käega katsutav on. Niisiis unistan ma umbes iga 15 minuti tagant oma suvepuhkusest, kujutan ennast ette lennujaamas ja liivarannas, tagasi Eestis, varbad murul ja raamat nina ees. Ja kõige selle kõrvalt püüan päeva õhtusse saata, et puhkus juba varem saabuks ja ma saaks selle koolimaja veel vaiksemaks teha. Minu enda kontsaklõbina võrra.

2008-06-19T10:59:00.003+03:00

Oioi.. nii palju tahaks rääkida jälle. Mitu emotsiooni ja mõtet on paari päeva jooksul kehast läbi jooksnud. Aga ei oska kuskilt alustada ja kuklas kummitab mõte, et keda üldse huvitabki... Ehk siis haage minu eelmisele sissekandele.

Sellest hoolimata olen taaskord inimestest inspireerunud. See on nii hea tunne, kui istud bussis, aknapoolsel istmel, kuulad oma lemmikmuusikat ja head ideed voolavad pähe nagu kuum dušš pärast sportimist. Oi kui hea.. Parem kui jalgpall, igatahes.

Nüüd on mul peas mõte olemas. Seeme on külvatud. Nüüd tuleb otsida tuult, vihma ja päikest, mis aitaksid taimel idaneda. Või siis mädaneda, kui on sitt seeme. Aga ma usun, et ei ole. Mu süda ütleb, et ei ole. Ja need inimesed, keda kahe päeva jooksul kohtasin, nemad inspireerisid. Lahe.

Krt, jube igav sissekanne. Minge lugege siis Susanit. Tema on selline trendikas ja ilus, kes suhtleb õigete inimestega, et piisavalt nähtav olla, aga tänu heale kirjaoskusele oskab luua piisavalt müstifikatsiooni enda ümber.

Kuulan hoopis Roisinit. Dear Miami ja Scarlet ribbon.

2008-06-16T10:35:00.003+03:00

See rääkis täna hommikul sellest, kuidas blogipõllundus on viimasel ajal lahjaks jäänud. Nõustun 101 protsenti. Ta kirjutab: "Kadunud on need ajad, kus blogisid oli huvitav lugeda. Valdav enamus blogisid on sellised, et heidad pilgu peale, ütled “Ahah!” ja 5 sekundit hiljem oled unustanud, et sa seda üldse vaatasid. Ma mäletan, et 2-3 aastat tagasi oli ligi kümme blogi, mille sissekandeid ma lausa haiglase ja ahne ootusärevusega ootasin."
Tobe on see, et mina ise olen ka muutunud selliseks blogijaks, kellel pole mitte midagi öelda. Ei saa ju olla, et kõik on öeldud, aga enam ei tihka. Ma olen endas minetanud (või vähemalt püüdlen selle poole) vingumise/virisemine/halamise. Unistan küll, aga need on nii salajased, et ei julge isegi unistada. Kardan, et äkki unistan nad liiga ära. Ja no see everyday elu, see tuleb ja läheb. Hommikul ärkad ja elu läheb edasi. Mis sellest ikka nii väga rääkida.

Aga äkki siin ongi kala? Et hommikul küll ärkad, aga enam ei märka, ehkki vanast harjumusest tundub, et märkan. Märkan mida? Detaile näiteks. Elu enda ümber. Pisiasju, mis on väärt märkamist ja äramärkimist. Aga millegipärast ma ei tee seda enam. Kuidagi olen jõudnud sellisesse heaolupunkti, kus naudingut enam ei ole. Ma ei naudi enam toitu, und ega seksi nii palju kui varem. Üks hetk ei ole enam nii hinnaline, kui varem. Mul ei ole vahet, kas ma olen Tallinnas või mere ääres metsade vahel, hing on sama rahutu ja rumal igal pool. Kui "kriisi" hiinakeelne hieroglüüf lahti seletada, siis pidada see tähendama kahte mõtet - "oht" ja "võimalus". Vanad hiinlased ei saanud ju eksida, eksole. Järelikult igasugune kriis nii minus kui maailmas on väljakutse arenguks, you bet. Mida teha aga siis, kui kriisi ei tule ega tule. Kui kõik on okei ja olemas. Armastust saab ja kõht on ka täis. Tervis on korras ja ilmad on päris okeid. Mida ma siis teen, et paremaks saada?

Või on tegemist järjekordse pseudoprobleemiga, et oma "lugejatele" mitte pettumust valmistada?

2008-06-09T13:59:00.002+03:00

Ma olen parandamatu nautleja. See on ühtlasi nii minu õnn kui ka minu õnnetus. Õnnetusest ma rääkida ei taha, küll aga õnnest.

Kui ma vaatan maailmas ringi, loen raamatuid või kuulan inimesi, siis olen alati tundnud, et ma olen liiga aeglane. Mind paeluvad põhjalikud inimesed, kes viitsivad asjadesse süveneda ja neid analüüsida. Mulle meeldib olla üksinda ja olla hetkes. Ma pole kunagi olnud läbipõlemise äärel, sest minu keha, hing ja intellekt ei ole selleks võimelised. Ma armastan ennast liiga palju, et end sel moel katki teha.
Ma vihkan hilinemist ja kiirustamist. Ma ei saa teha mitut asja korraga, sest kompuuter mu juuste all jookseb siis kokku. Mulle meeldib võtta aega, et tegeleda enda füüsise ja vaimuga. Mulle meeldib aeg. Aeg on mu hea sõber.

Kuni viimase ajani arvasin, et minu eluviis on minu õnnetus. Mulle tundus, et ma ei ole ehk piisavalt kiire või januline. Sotsiaalne surve torkis tagant, et käia läbi ettenähtud etapid ja saavutada mulle ette kirjutatud eesmärgid. Ma süüdistasin selles oma tähemärki, kuid elasin edasi. Sellisena nagu mind on loodud.

Ja alles nüüd ma mõistan, milline suur eelis see on. Ma ei taha endale peale karmavõlga, aga jumala eest - ma olen targem kui enamus inimesi, kes minuga ühte õhku hingavad.

2008-06-04T09:39:00.003+03:00

"Ja niimoodi, vuntsid põnevusest tatimärjad, sügas blond mees varjamatult oma mune samal ajal kui ta jäledusest tardunud projektijuhtidele uut geniaalset rahanoolimismudelit tutvustas. Tema vaimustusega ülikiireks muutunud kõnest noppisid teised välja vaid üksikuid sünu, nagu keevitame ära, pohhui ja strateegia."
Mis ei jätnud kahtlustki, et tegemist on suurepärase plaaniga...

Ehk siis minu tavaline tööpäev.

Kui minu teised tavalised tööpäevad algaksid samamoodi nagu viimased kaks, võiksin ma vabalt suve lõpuks mõne fitness-võistluse kinni panna. Tassida hunnikute viisi lõputöid punktist A, punkti B ja punkti C, annab igaks hommikuks mõnusa toonuse. Lisaks veel mõned lämmatavalt palavad koridorid ja paar lonksu vett, et hääl kurku kinni ei jääks.

Suvi on kohal!

2008-06-02T11:35:00.003+03:00

Täna on mul inimestest kõrini. Tegelikult on mul inimestest kõrini juba mitu päeva. Ma olen nii mõneski neist pidanud pettuma, sest pidasin neist rohkem kui nad tegelikult väärt on. Ehk olen ise süüdi, kui minu ettekujutus nendest oli lihtsalt vale. Aga see tekitabki sellist paha tunnet, sest ma ei tea enam, kas need inimesed veel meeldivad mulle või mitte, sellistena nagu nad päriselt on.

Ja mulle ei meeldi, et iga päev valatakse mind üle võõra murega. Kui saaks elada nii, et ma filtreeriks ära ja laseks endani ainult selle hea ja toreda, mis inimestes on? Tegelikult see ongi vist see, millele pühenduma pean - oskusele ennast nende eest kaitsta. Kuulata nad ära, noogutada ja unustada.

2008-05-30T11:01:00.003+03:00

Kas ma olen juba maininud, et Pärnu on üks ilgelt lahe linn? Eriti nüüd, kui suvi uksele koputab ja talve toast välja laseb. Üleeile, kui kolleegiga päikeselaigul lõunat tähistasime, oli kohati isegi tunne nagu elaksin ma Euroopas. Uskumatu, eksole! Inimesed, kes mööda kõndisid, viskasid mõned tujutõstvad repliigid õhku, soovisid head isu ja istusid oma ratta selga, et uhkelt ratsut vändates oma teed minna. Meeleolu oli hea ja ilus. Elu oli hetkeks ilus. Ilus.

Kui suvi saab läbi, siis olen uuel kohal töötanud juba terve aasta. Alles nüüd olen kohanud endas momente, kus tunnen, et Pärnu on mu kodu. Näiteks see kord, kui tulin Tartust vanemate juurest ega suutnud ära oodata, millal OMA koju jõuan. Või see kord, kui jalutasin töölt koju, näol õnnis naeratus, sest olin rahul oma varem tehtud valikutega. Kui ma poleks siia tööle tulnud, siis poleks ma kohanud ju neid inimesi! Neid akadeemilisi veidrikke, väikekodanlikke susserdajaid ja elult peksasaanud eluarmastajaid. Ja mitte töö, vaid inimesed õpetavad mind. Iga päev töötame läbi ühe peatüki ja mõne aja pärast tuleb eksam. Ja nii ma õpin, päevast päeva ja ööst öösse. Ilgelt lahe.

Veel lahedam on see, et ilmad on ilusad ja see lükkab juba hommikul kell 7 uneteki kerelt. Väike seks ja hommikumahl ning päev võib alata. Mõnus!

2008-05-26T11:09:00.002+03:00

Ma tahaks sulle rääkida, mis kõik vahepeal olnud on ja kui sassis inimesed mu ümber on. Kui ma käisin shindo-massaažis ja poiss-massöör küsis iga natukese aja tagant kerge aktsendiga "kas ei ole valus?" ja mul ei olnud valus, siis tekkis tunne nagu peaksin natuke olukorda natuke hullemaks fabritseerima, et ta saaks tunda, et ta mind tühja ei kanguta. Kerge valu on ju kohati isegi mõnus:) Aga tundub, et suures plaanis olen ma suhteliselt terve - nii seest kui väljast. See on üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik. Vaatan inimesi, kes ei pea lugu ei endast ega oma kehast ning näen, kuidas nad ennast enda teadmata kiusavad. Ja nad ei ole ju õnnelikud ega rahul endaga. Ja nad pritsivad seda neile, kes nende ümber. Nii tulebki mul alati hoida tagataskus üks kujuteldav vihmavari, mille alla vajadusel varjuda, et mitte märjaks saada.

Aga sa ju tead, et vihma käes on mõnikord väga romantiline olla. Ja nii torman ma "romantiliselt" teiste inimeste maailmasid parandama ja võin sel kombel mitte nii väga romantiliselt läbi vettida. Aga siis on õnneks alati olemas toad, mis on kuivad ja teed, mis on kuumad ja hinge parandavad. Siis on alati hea.

2008-05-15T10:25:00.004+03:00

Ma arvan, et see möödunud oli mul üks kõige õnnestunumaid nädalavahetusi üldse. Iga sekund oli kvaliteetaeg, kogu absoluutikum, mida ma armastan. Kahtlemata andis asjale vunki juurde peaaegu suvene ilm, mis peegeldus vastu ka ümberkaudsete eufoorilistelt nägudelt. Esimest korda sel aastal sain nahale liiva ja tuule lõhna. Viinamarjad ja maasikad koos Gran Feudoga taeva all tekil. Mõnus. Hea oli olla.

Kogu see nädal on olnud teistest hoopis teistsugune. Et mitte liiga palju rääkida, siis see nädal on olnud maailma avastamise aeg. Nii selle maailma siin, kui ka selle teise maailma seal, mida ma ei tunneta. Tegutsemine on teisejärgulisem, olulisem on teadmine.

Nii ongi. Ma ei saa ega oska rohkem rääkida.

2008-05-08T15:07:00.003+03:00

Mul on jälle sotsiaalne paast. Viimane oli veebruaris. Kord kvartalis paastuda ei ole üldse halb. Aga pikemalt kui nädal ei ole soovitatav seda harrastada. Mina paastun selliselt, et teen neid kõige olulisemaid asju - uinumist, ärkamist ja söömist - üksi. Substituutinimesi loomulikult on, aga ma väga ei otsigi neilt lohutust. Hea, et on aega iseenda jaoks. Ent kogu selles headuses loen ma ikkagi päevi, ootan kõnet või essemmessigi.. ootan uut päeva, et lõpp jõuaks lähemale. You is heaven.

Täna oli taaskord 11. klassi õpilaste äriplaanide kaitsmine. Olin juhtumisi komisjonis (oma tohutute ärikogemustega). Mind kummastab see, kui rumalad inimesed vaid aasta enne keskkooli lõpetamist on. Neisse oleks justkui sisse kodeeritud harjumus teha asju hoolimatusega, ilma süvenemata. Tervest massist jäid silma vaid üks või kaks, kelle elu saab olema selle võrra lihtsam, et nad on arukad ja võimekad. Kui kahju. Ehk olin ma ise ka keskkoolis sama loll, jumal seda teab. Aga vähemalt tean ma nüüd, et ülikool teeb inimesega imet. Mitte see paber ei ole oluline, vaid kogemus - oskus kirjutada, suhelda, küsimusi esitada, ennast kaitsta ja ennast õiglase hinnaga müüa. Selles olen vankumatult veendunud.

Aga ma ei tahtnud moraali lugeda. Süda jäi lihtsalt valutama.

Eelmisel nädalavahetusel pidasin oma sünnipäeva. Paast tuli täiesti õigel ajal, sest tundsin end nii sotsiaalselt kui ka alkohoolselt ära hooratuna (vabandan väljendi eest). Sel nädalavahetusel lubas Pärnus rannailma. Andke emad mulle andeks, et ma neile lilli ei vii, aga loodan hoopis raamatuga rannas mõne tuti taha pugeda ja varbad päikeseliseks teha.

Sellega meenus üks laenatud salm:

Need hetked täis õnne,
kui veri varbaotsteni keeb.
Sa ei osanud oodata,
et saatus niimoodi teeb.

(Elnura)

2008-04-24T11:31:00.002+03:00

Arvestuste järgi peaks käesolev olema minu viiesajas blogipostitus. Palju õnne! Ma päriselt ei saa siiani aru, miks ma seda siin pean ja aeg-ajalt uut kannet kirjutama kibelen. Vahepealne blogitrend on minu isiklike tähelepanekute kohaselt natukene vaibumas. Mis iseenesest on mõistlik, sest inimesed vist keskenduvad rohkem oma päriselule, kui selle eksponeerimisele veebis. Need, kes peavadki blogi, teevad seda mingi eesmärgiga. Näiteks virtuaalse seinana oma kunstile, mõne oma projekti fännklaabi jaoks või mis kõige loogilisem - oma reisimuljete jagamiseks. Aga mida teen mina? Kirjutan oma mõtteid. Ja loomulikult mitte oma kõige isiklikumaid mõtteid, vaid selliseid, millel ka mingit turuväärtust on. Aga keda kotib? Ausalt öeldes, ma ei teagi, keda see reaalselt kotib. Aga noh, keda kotib, et keda kotib. Ega ma sellepärast kirjutama ei jäta.

Viimase aastaga olen ma päris palju muutunud. Päris ausalt. Ma olen avastanud enda jaoks mingeid asju, mis hiljem tuleb välja, et nii ongi. Ma olen õppinud jälgima inimesi enda ümber ja neid analüüsima. Ma olen hakanud ise oma emotsioone ja reaktsioone koordineerima ja see on end sajakordselt ära tasunud. Ma tahan olla hea ja kannatlik. Sedagi olen õppinud.

Aga vahel ma kassitan ka. Siis, kui tunnen, et olen end alt vedanud. Kui kõik see, mida ma enda arvates õppinud olen, mingil hetkel meelest ära läheb. Õnneks oskan ma oma kassitamisi ka teadlikult suunata. Kui see väga perversselt ei kõla, siis ma justkui naudiks neid kassitamisi, sest need annavad uut hingamist juurde. Samamoodi nagu konfliktid või igatsused. Eile ma kassitasin ja täna ma hingan uutmoodi. Eile sain kallimale endast jälle tüki anda ja loota tema mõistmisele ja abile. Eile sain käia ühe teadliku mehe loengus ja nii lähedalt näha Maailma Rahu. Ja eile sain endale ka suure tüki varahommikusest Päikesest.

Täna on juba palju parem..

2008-04-14T14:12:00.006+03:00

Esimesed paadid on juba vette lastud. Ja see tähendab ainult üht. Suviiii!!! Tavaliselt mul mingit suvemaaniat ei ole, ses mõttes, et lapsepõlves olid suved üsna masendavad, kui mind maale vanaema juurde komandeeriti ning pikaks ajaks sinna kauni looduse, vabaduse ja külluse kätte piinlema jäeti. Hüvesid mõistad muidugi alles siis, kui neid enam ei ole. Ka teismelisena puudusid mul rumalad ja suitsema/jooma õpetavad sõbrad (seda õppisin ma omal käel:)), kellega kaupsis hängida ja sebida. Olin sunnitud tšillima kodus või hoopistükkis tööl käima ja ennast arendama. Nõme onja.

Eniveis, nüüd olen ma "suureks saanud" ja elan suvepealinnas ja ootan hirmsasti suve. Et saaks hommikuti enne tööd väike sörk teha ja pärast tööd väike soolane suplus merevees. Ja ega see puhkus siis ka enam mägede taga ei ole. Oehh.. Miks on ikkagi nii, et need asjad, mida meil ei ole, tunduvalt eriti magusad. Ja kui meil midagi magusat hamba all on, siis ei oskagi seda õieti hoida ja armastada? Ehkki ajuti on olnud ka hetki, kus momendi tabamine on õnnestunud ja see tunne on hea. Mõnikord isegi nii hea, et tuleb end rahulikuks sundida. Näiteks siis, kui oled välja astunud oma elu viimaselt eksamilt. Või kui kallim tuleb pärast pikka ootamist koju ja on veel parem kui oodata oskasid. Või kui see uus plaat, mille sa ostsid või varastasid, on külmajudinateni hea...

Ma ei usu märkidesse, aga ma usun, et elul on oma loomulikud käigud. See tähendab, et ma ei pea higistama ja unetuses painama, kui mind ootab ees mingite otsuste langetamine. Kui kõhutundest jääb väheks, siis jätan asjad Elu hooleks. Olgu see siis asjade loomulik käik, mõne variandi ärakukkumine või hoopiski mõni märk. Täna hommikul, kui ma ilmselgelt demotiveeritult ja üsna apaatsena tööpäeva alustasin, leidis minu nina all aset sündmuste jada, mis kõik viitasid ühele ja samale.. unista edasi! Kui ei unista, siis ka ei tegutse. See aga pole õige. Mingil hetkel tuleb unistused lihtsalt paberile panna ja hakata kontakte looma. Sellepärast ootan ka suve.

Suvi tule, tule. Tule, suvi, tule.

Kid ja Kristel said pisikese krati. Palju õnne neile! Tundub, et mini-HND koosseis on enamvähem koos. Tuleb vaid oodata, millal nad kitarridest suuremaks kasvavad...

2008-04-07T09:58:00.004+03:00

Kerge kass on peal. Kui ma tavaliselt elan mingite väikeste igatsuste ootel, siis hetkel pole midagi, mida oodata...peale selle, et kallim ärkaks ja ütles msn'is hoolimatult "mis möllad". Tegelikult on minu sees hoopis mingi suurem igatsus, aga see on hoomamatu, ma ei oska sellele nime anda. Ehk annab aeg arutust ja mõistmist.

Ei, tegelikult ma tean, et minu süütunne tegemata asjade koorma ees kasvab koguaeg ja see tunne kiusab mind. Mind häirib, et enam ei ole nädalavahetus, mille süüks võiks tegematajätmist lükata. Mind häirib, et mul pole millegi taha peitu pugeda ja ma pean tegema ära asjad, mida ma teha ei taha.

Vimm ühe inimese vastu mürgitab mind seestpoolt. Ebapädevus, ebaintelligentsus, ebasümpaatsus ja kõik muud ebad söövad mind seestpoolt ja ma tahan sellest üle saada, enam mitte hoolida. Ma tahan oma aega ja oma tegemisi. Ma tahan, et minult ei oodataks midagi.

Ma tahan istuda sinuga pargipingil
ja su peost tahan süüa ma pähkleid,
kastemärg õhk ja päikeseringid,
sest sellel pingil tegelikult pole meid.

2008-04-02T14:07:00.003+03:00

Mulle hirmsasti meeldis, kuidas Merle oma blogis eile kevaderõõmu kirjeldas. See oli nii õige. Tundub justukui olekski armumisel kevadelõhn. Või vastupidi - kevadel armumisel lõhn. Mõnes mõttes on see täiesti arusaadav, et kui ilmad lähevad ilusaks ja loodus ärkab, siis ärkame justkui ka meie selle looduse sees. Kevadeigatsus on nagu kõik teisedki igatsused, millel on magusmõrkjas šmekk.

Magusmõrkjas šmekk on tegelikult ju tervel elul. Praegu tundub olevat see magusam periood minu ja mind ümbritsevate inimeste elus. Nii hea on näha, et ka teised õpivad, kasvavad ja arenevad koos minuga. Nii hea on vahetada mõtteid kellegagi, kes on avastanud, et lapsed ei kasva ise ja nendega tuleb koos kasvada. Nii hea on kuulda, et keegi on seadnud iseenda tarkuse kõrgemale iseenda südamest. Nii hea on tunda, et õiged valikud on hakanud end ära tasuma...

Mingi särin on sees. Mingi rahutuse uss. Midagi nagu oleks..

2008-03-25T09:14:00.001+02:00

Isver, ma unustasin täitsa ära, et märtsi alguses oli mu blogil viie aasta sünnipäev. No palju õnne siis!:)

2008-03-24T08:50:00.004+02:00

Me aeg-ajalt kohtume inimestega, kelle me ära tunneme. Me justkui loeks vesteldes üksteisele ette mingit juba valmis kirjutatud stsenaariumit, sest jutt ju jookseb nii libedalt, meil on ühised arusaamad ja nägemused, ühised tunded. Siis ei loe tegelikult enam vanusevahe ega elukogemused, sest sisu on sama. Aga mõnikord, kui liialt eufooriasse satun, on mul tunne, et pean end tagasi hoidma. Et seda suhtlust peab natuke kammitsema, sest muidu rikun selle ära. Või räägin endast liiga palju ja olen ta ees alasti. Justkui peaks ma ennast koguaeg kaitsma.
Siin, selles organisatsioonis töötades, tundub et inimesed on justkui igaüks oma kaevikus. Valmis iga hetk oma relva haarama ja tulistama, kui keegi peaks juhuslikult tema poole toru keerama. Mõtlemata ja aega varumata. Mõni saab pihta ja ta kest lüüakse minema, mõned hoiavad kokku ja teevad teineteisele katet, mõni on aastate jooksul kasvatanud selga endale kuulikindla naha. Seda enam tunnen, et kellegi päris ligidale laskmine on sama, mis vaenlasega voodisse minemine..
Aga ma ju armastan inimesi. Ja ma armastan neid emotsioone, mida inimesed omavahel tekitavad. Ja neid mälestusi, mis ainult kahte inimest seovad. Ja kõike seda ilusat, mida inimesed teha oskavad. Kuidas siis olla armastusväärne ja lahinguvalmis üheaegselt? Kas see on umbes sama nagu hea naine on ühteaegu nii ema oma lastele kui ka armuke oma mehele?

2008-03-14T15:14:00.003+02:00

Ma olen nüüd juba mitu päeva oma 8-aastase vennatütre IT-ekspert olnud, kelle peamisteks funktsioonideks on Ratesse piltide lisamine ja MSNi paroolide vahetamine. Esimese hooga oli mul ausalt öeldes raskusi sellega saamaks üle mõttest, et see sama tibi, kes alles hiljuti mu isa peopessa ära mahtus, tahab ennast reidis eksponeerida ja kontakte luua. Sellega, et ta mind MSNis pidevalt (vähemalt ilma suuremate kirjavigadeta) spämmib, olen ma juba harjunud.

Kui ma oma emotsionaalsest tõrkest üle sain, tabas mind ahastus selle pärast, et Rate.ee on koht, kus vaid kõige elementaarsemad liigutused on ilma tasuta. Eriti arusaamatu on tõsiasi, et moderaator paneb ilusale pildile keelu peale ega ole seda nõus ilma lisatasuta aktsepteerima, ehkki kuni 10 pilti on limiit. See on koht, kus tahaks kaevata, aga kuhu kaevata, kui kaevamiskohta ei ole..

Aga kogu selle tehnoloogilise avantüüri tulemusena olen hakanud mõtlema selle peale, kui kaitsetud on sellises eas lapsed tehnoloogia ees. Õigemini, mitte tehnoloogia, vaid nende inimeste ees, kes tehnoloogia kaudu neile ligi pääsevad. Ma ei peagi tegelikult silmas rõvedaid sekspervosid, vaid ka neid kõige lähedasemaid nagu sõbrannad, isad ja tädid, kes "juhuslikult" on konto paroolidega kursis ning saavad seal töö kõrvalt lõunapausi ajal ringi nuhkida. Eesmärk võib ju olla üllas - kaitsta last - ent vahend selleks on siiski ju ebamoraalne. Ja vaene noor laps, kes ei oska end ja oma privaatsust, olgu see nii primitiivne kui tahes, kaitsta.

Kuidas ma sellele mõttele tulin? Sest mul on vennatütre paroolid kõik üles kirjutatud ning mõtlen, kas äkki peaks silma peal hoima..?

2008-03-12T14:10:00.002+02:00

Kui ma viimane kord blogimise peale mõtlesin, siis tahtsin kirjutada aimdusest, et midagi hakkab muutuma. Aga kuna oli vaid aimdus, siis jäi sõnadest väheks. Mis aga ei tähenda, et muutused tulemata ei jäänud. Olen ikka veel nende sees ja püüan uute oludega kohaneda...

Hanif Kureishi arvas oma "Läheduses", et võibolla peaks iga päev millelegi truudust murdma, et anda ruumi uuele. Võibolla tõesti? Jätta iga päev üks vana harjumus või mõte ning asendada see uuega. Kõlab ju hästi? Kui vaja, siis tuleb asendada ka inimesi. Aga ainult siis, kui muud moodi ei saa.

Kevade eelmäng on toimunud. Peas küpsevad plaanid soojadeks lõunapausideks murul, koos pirukate ja hea prantsuse siidriga. Pärnu on täiesti geniaalne koht, kus vastu kevadet ja suve elada.

2008-02-25T09:00:00.004+02:00

Nii, nüüd ma hakkasin ametlikult Tartut igatsema. Just seda suvist ja hommikuvärsket Tartut, kui ma Ülikooli kohvikus enne kontorisse minekut hommikust sõin ja lehti lugesin. Või kui me Lauriga seal mõnikord koosolekuid pidasime, et ühendada meeldiv kasulikuga. Ma käin tegelikult ju päris sageli Tartus, korra kuus vähemalt. Aga see Tartu, mis ma siis näen, on öine Tartu või siis laupäevane sagiv ja sibliv Tartu, mitte see poolunes suvehommikukarge Tartu.. Nii et nüüd ma ei teagi, olen ma siis pärnakas või ikkagi äraeksinud tartlane?

Eilne presidendikõne pani mõtlema. Kaasa mõtlema. Eks ta seda vist taotleski, ehkki minu mõtted jooksid tema omadest kohati teisi radu pidi. Näiteks tema pöördumine Iga Inimese poole tegemaks täna seda, et olla õnnelikum 10 aasta pärast. Õilis püüd, aga ma siiski kardan, et suurem osa lihtrahvast vastandab ennast võimule ega suuda presidendi juttu võtta kui temale enesele suunatut. Ikkagi jäävad nende kahe võimu vahele "paharettidest" parlamendiliikmed ja "usalduskõlbmatud" valitsusliikmed. Aga küllap on see nähtus, mida on võimalik ajaga suunata, muuta. Aga kas just kümne aasta pärast juba, see sõltub paljudest detailidest...

Hea on näha, et teismeline Eesti hakkab tasapisi täiskasvanuks saama. Esimesed armumised ja pettasaamised on ära olnud, neist ühtteist kõrva taha pandud. Nüüd oleks justkui aeg iseseisvat elu elama hakata - ellu jääda ja edasi areneda. Nagu Rein Kilk eile ütles: "Homme on esmaspäev, hakkame siis tööle!"

2008-02-23T18:37:00.003+02:00

Ma vahel taban ennast imestamas, et ma tõepoolest elangi Pärnus. See jutt, mida ma juba aasta enne rääkisin, et lähen Tartust ära ja hakkan oma elu elama, ongi tõeks saanud. Kuidagi nii loogiline, aga ometi uskumatu.

Minu Pärnu- ja eriti Eestimeelsus sai kinnitust täna, kui olin üks väidevalt 10 000st kohalikust, kes ajas end superilusa päikeselise ilmaga välja, et paraadi oma silmaga näha. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis varem ei ole ma paraadi isegi mitte telekast vaadanud. Aga varem ei ole see vist ka nii tähendusrikas olnud. Kuna puhtjuhuslikult toimus kogu kaadervärk minu magamistoa akende all, siis oli kuidagi turvaline eile õhtul uinuda, kui akna taha tuhatkond meest peaproovis "Tervist härra kindral" ja "Jõudu tarvis" hõikusid:)

Ahh ma ei tea, loomulikult tuleb ennast ümbritsevasse ja eriti riiki piisava koguse kriitikameelega suhtuda, aga sellised siiralt toredad sündmused, kus on palju masinaid, millest ühe ca 5-meetrise toruga kahuri kohta üks väike poiss minu kõrval ütles: "Ooohh.. kui suur püss!", ja mundris mehi, tekitavad ikkagi südamesoojust ja uhkust. Lisaks muidugi kogu melu, mis Pärnu linna korraks kihama pani..

Ilus oled.

2008-02-21T16:56:00.003+02:00

Kui keskkooli kirjandites sai korduvalt kirjutatud sellest, kuidas inimesed on mingil hetkel oma elus justkui "elu ristteel", siis tundub, et nüüd pean oma sõnu sööma. Või noh, vähemalt olengi nüüd sellel ristteel, mulle tundub. Mõnes mõttes tekitab see tuska. Ma ei tea, kas minna edasi õppima ja vaadata, mis elu toob või viia ellu oma salajane unistus ja vaadata, mis elu toob. Või hoopis jääda paigale ja vaadata, mis elu toob. Pole nagu ühtegi juhtnööri ka peale kõhutunde. Aga see teatavasti ei ole just kõige ratsionaalsem indikaator. Mulle ei meenu, et varem oleks otsad kuidagi nii lahtised olnud, et ei oska kuskilt kinni võtta. Pärast keskkooli oli lihtne. Pärast ülikooli oli ka suhteliselt lihtne valik. Kas see ongi nüüd see koht, kus tuleb kõigest hoolimata kiirelt tegutseda ja joonele saada, et mitte eluks ajaks mitte-midagi-tegema jääda või on mul puhveraega, et mõni niidiots leida?

Ma vist jään ikka ootama, et näha, mis kaardid Elu mulle jagab.

Uus sümpaatia Robin Thicke "Wanna Love U Girl"

She's the kinda girl you wanna marry
Scientists say that she's the second sunshine
And now my life is sweeter than berries
I guess if we have sex our love will turn to wine

2008-02-12T11:18:00.000+02:00

Ma koguaeg ootan midagi. Mõnikord mulle tundub, et minu elu koosnebki erinevatest verstapostidest, mille me ise enda jaoks püstitanud olen. Mõnikord ootan ma jõule, mõnikord sünnipäeva. Mõnikord ootan ma lõunapausi ja mõnikord ööd. Mõnikord ootan, et midagi juba ükskord läbi saaks ja mõnikord ootan, et see miski mitte mingil juhul veel läbi ei saaks. Üsna rutiinselt ootan ma kõigepealt kolmapäeva ja siis reedet, et jõuda nädalavahetuseni. Täna ootan ma homset koolitust, et neljapäev ja kallima sünnipäev tuleks juba rutem.

See ootamine on mõnes mõttes enesemotiveerimise üks vahenditest. Ma ei ole selline inimene, kes kardaks kohustusi ning üritaks neid selle hirmu pärast ignoreerida või edasi lükata. Mulle meeldib end vajadusel kätte võtta ja ettevõetu ära teha. Aga veel rohkem meeldib mulle ennast pärast seda premeerida...

Kui umbes kuu aega tagasi tundus, et on paha aeg, siis praegu tundub, et tsükli üks etapp hakkab läbi saama ja algamas on uus ja parem aeg. Või olen mina lihtsalt ootamas nii häid asju, et see ajab ennastki keskmisest rohkem elevile? Aga inimesed naeratavad rohkem, olen märganud.

Ma salamahti loodan, et talve ei tulegi, vaid et tuleks kevad ja päikesejänkud kontoriseinteile.

2008-01-31T10:56:00.000+02:00

Üksiolemine on mulle hästi mõjunud. Esiteks teen ma rohkem ja keskendunumalt tööd (olgugi et minu Teine Pool minuga töö juures kaasas ei käi, olen praegu mõtetes vähem temaga. Ehk on need mõned tuhaneded kilomeetrid mõtete lendamiseks siiski liiga pikk maa?). Teiseks tarbin ma vähem, kuna õhtul iseendale küpsetada ei viitsi. Tarbimise vähenemine väljendub selgelt ka toodetava prügi kogustes. Kui muidu pean ülepäeviti täistuubitud prügikotte välja viima, siis nüüd vedelevad nad (kõik kolm - nii nagu seadus käseb) pooltühjana juba mitmendat päeva loiult üksteise embuses. Lisaks kõigele olen otsustanud ka fiskaalselt täis kasvada, ehk siis oma kuueelarvet prognoosida ja hiljem järeldusi teha. Ikka selleks, et oleks kontroll väljaminekute üle.
No ja ma ei hakka muidugi rääkima aja võidust, mis kaasneb söömise (nii lõuna- kui õhtusöögid), armastamise ja muu sellise puudumisest...

Seega oleks justkui kõik hästi, eksole? Paar sammu edasi ja olengi askeet-esteet valmis. Mulle meeldib, kui mõnikord "sotsiaalset müra" minu ümber vähem on. Eks kallim kuulu ka ju selle "müra" hulka, mis võib ju teinekord äärmiselt meeldiv olla. Aga ma olen kindel, et pikapeale muutuks selline eluviis tüütuks. Praegu naudin olukorda puhtalt sellepärast, et tean, mis kuupäeval ja mis kell see läbi saab.

Täiesti juhuslikult avastasin täna hommikul enda jaoks mõned uued blogid. Üks asi, mille Tartu Ülikoolis õppimise arvele julgen panna, on minu huvi maailmas toimuva kohta. Ma olen tähele pannud, et teadmiste hulk, mis inimestel minu ümber selle sama maailma kohta on, võib olla äärmiselt erinev. Vestluse käigus võib teinekord päris piinlikke momente ette tulla, kus mõni minu jaoks nii elementaarne infokild võib teise jaoks olla "päeva uudis". Kusjuures eluliselt oluline on teha vahet olulisel ja ebaolulisel, lugeda ridade pealt ja nende vahelt. Seda aga õpetab elu.

Eks ma saan ju aru, et inimeste prioriteedid on erinevad, aga mulle õudselt sümpatiseerivad laia silmaringiga inimesed. Väga lihtne. Ja nii loen ma huviga nende inimeste blogisid, kelle jaoks maailma adumine enda ümber on sama oluline ja iseenesestmõistetav kui mullegi. Järelikult siis ühte masti inimesed.

Näiteks on äärmiselt oluline teada, kuidas kõlaks sinu nimi jaapani keeles. Seda saad katsetada siit.

Aga silmaringi laiendamiseks ja hommikuseks (kaasa)mõtlemisharjutuseks sobib hästi see.

2008-01-27T21:00:00.000+02:00

Ma olen väsinud. Mu pea on väsinud ja mu keha on väsinud. Ma olen kahe päeva peale tantsinud 9 tundi. Ma olen õppinud nii palju uut, et teadmised nirisevad üle ääre.. Järjekordne nädalavahetus tantsukoolis.

Need koolituse nädalavahetused on mõnusad. Natuke sado-maso mõnusad. Ikka ja jälle hämmastun tantsijate fanaatilisest jõust ja energiast. Teha midagi sellise hinge ja hingetusega. Emotsioon ei tohi füüsisele alla jääda. Tantsida nii, et süda läheb pahaks. Armastada ja vihata üheaegselt. See ongi kirg. Kirg, mis kasvatab iseloomu.

Kallim on ära ja kodu on tühi. Süda ka natukene. Pikk nädal, tüütu nädal.. Terve nädal. Selline natuke "hinge paastumise" nädal, kus vaimset müra minu ümber peaaegu ei olegi. Ainult substituut-inimesed ja -kohad. Aga igatsus on hea tunne. Eriti, kui on teada, millal see lõpeb. Mina tean.

Eilne saunaskäik ja vein koos ämmaga oli turgutav. Tore on olla oodatud. Perekond kasvab.

2008-01-22T11:38:00.000+02:00

Tegelikult on mul päris fun töökoht. Ma tean, ma tean - mõnikord lähen linta-lönta tööle nagu kuts, kes karja pidi minema, aga päeva lõpuks (nagu nüüd moekas öelda pidi olema) olen sellega siiski rahul. Mulle meeldib, et ma pean ennast sundima süvenema ja asjadest aru saama, erinevate inimestega suhtlema ning vahel on võimalus isegi loominguliselt mõelda, usu või ära usu. Lisaks kõigele on heaks kogemuseks siinsete tudengitega suhtlemine.

Eriti "lõbusaks" teeb selle töö muidugi tudengite valvamine eksamite ajal. Kui ma pärast Pegasuses töötamist jõudsin veendumusele, et iga inimene peaks vähemalt paar päeva teenindajana töötama, siis nüüdne kogemus näitab, et iga tudeng peaks proovima ise vahelduseks teisel pool lauda olla. See on üllatav ja mõnes mõttes ka masendav, kui halvasti inimesed ikkagi maha kirjutada oskavad. Mõne puhul on see lausa nii ilmselge, et hakkab kahjugi temast. Kõik need "möödaminnes" pilgud, et tsekata, kus ma parasjagu olen, strateegiliselt valitud istumiskohad ja närvilised näod. Edaspidi oskan ehk isegi paremini maha kirjutada. Või siis õigemini tean, et see on mõttetu. Küsimus on ikkagi ja peaaegu alati eneseväärikuses...

2008-01-17T10:32:00.001+02:00

Praegu on natuke paha aeg. Mitte ainult minul. Tundub, et ka inimesed minu ümber justkui oleksid millegi parema ootuses. Või on see sellest, et elan esimest talve väikeses linnas, kus jahtklubi lippude mastid kõlksuvad kurjakuulutavalt ja täiesti tavapärane on see, et tööle jalutades ei kõnni kedagi mulle tänaval vastu. Igal jumala hommikul kõnnin mööda ühest aknast, mille teisel pool istub üks vana mees. Mitte üldsegi selline kriipi ja eemaletõukav. Vastupidi. Ma tahaks astuda väravast sisse, võtta oma saapad jalast ja temaga koos lauda istuda, juua teed ja süüa võileibu, taustaks mängimas varahommikused uudised... Aga selle asemel kõnnin edasi, üles nendest treppidest, kus koridori lõpus ootab mind maja kõige jahedam ruum ja selle sees hulgaliselt tööd, mida teen kellegi teise jaoks, täitmaks kellegi teise unistusi ja eesmärke. Väikekodanlik, kas pole? Aga ma ei kurda. Lihtsalt olen suures ootuses.

2008-01-14T12:43:00.000+02:00

Vaata, kui ammu ma ei ole kirjutanud. Peaaegu poolteist nädalat juba:) Sellel on ka täiesti loogiline põhjendus - aasta algus on minu jaoks hirmuäratav olnud. Ja on seda veel edasi. Lausa nii õudne, et ma olen muutunud selliseks tööinimeseks, kes ärkab öösel töömõtete peale üles ja hommikuks vihkab tervet maailma. Mul on lihtsalt mure. Projektilõpp ja aruandlus-auditeerimine. Tegelikult mulle meeldib selline pusimine, arvete otsimine, aruannete kirjutamine, aga mind trööstib hoopis teadmatus sellest, kuidas seda kõike täpselt teha. Aga nagu ikka, annan endast parima ja tulen kõigest peaaegu ilma plekkideta välja.

Ehkki seinad puhuvad läbi, on kodu ikka veel kõige parem paik. 7. veebruaril pidavat kollase roti aasta algama. Ja ennustatakse lasterohket aastat, nagu rotid. Praegu on titeootel neli tuttavat. Eks näis, kes järgmine on:)

Ootan suve, et näha, kuidas see Pärnusse jõuab.

2008-01-04T13:14:00.000+02:00

Ma kahtlustan, et aastavahetuses on ikkagi midagi müstilist. Vähemalt see tunne, mis tekkis, kui ma pea kuklas rakette enda poole kukkumas ja kustumas vaatasin. Üks sekund, et mõelda neile, keda enam ei ole; neile, keda minu jaoks enam ei ole; neile, kes mul olemas on ja neile, kes mul olema saavad, aga keda ma veel ei tunne..

Uue aasta esimesel päeval käisin rannas. See oli mul esimene kord. Käia keset talve pimedas rannas ja mööda seda jalutada. Tema mahajäetus on nii õõvastavalt romantiline. Plinkivad laevad pimedusse uppumas, lume ja liiva segu jala all ja see tuul...nii hoolimatu. Aga ometi nii rahustav. Pärnu kasvab järjest rohkem südame külge, sest ilu on mu nõrkus.

2007-12-31T16:01:00.000+02:00

Täna, 31. detsember, 2007

Tahan ma seda või ei, usun ma ikkagi, et need inimesed, kellega uut aastat koos vastu võtan, mängivad terve aasta jooksul minu elus olulist rolli. Küsimärk. Täna olen ma oma uue perega. Mul on kook ahjus ja ma natuke kardan, et see ei kuku nii välja nagu ma plaanisin. Aga ma annan oma parima. Varsti saabuvad külalised. Veel mõned tunnid..

23. detsember, 2006

Pane piparkook põske, soojad sokid jalga ja tõmba diivanile kerra. Ja kui viitsid, siis võta kallim ka kaissu. Sest nii on hea. Ja nii on aus.

27. detsember, 2005

Haagis tundus, et kõik on nüüd minu - minu harjumine, minu kodu, minu sõbrad, minu odav vein ja minu mälestused. Seda kõike on selgelt liiga palju.

24. detsember, 2004

Üldsegi meeldiks mulle rohkem, kui minu maailm ei lähtuks nii palju minust endast. Kui inimeste maailmad ei lähtuks nii palju nendest endist/.../Elada nii, et minu isiksus mulle ette ei jääks..

30. detsember, 2003

Mulle meeldib see, kuidas ilmetutest asjadest saab sõnadega teha midagi ilusat. Kuidas sõnade viisistamisega saab kellegi ihule tuua erutusevärinad.

2007-12-28T14:54:00.001+02:00

Ma mõtlen heast. Headustest ja headest inimestest. Ma mõtlen sellest, et inimesed unustavad aeg-ajalt hea olla. Need imepisikesed headused igas päevas nagu naeratamine, tänamine, pai tegemine, kuulamine... nad kipuvad justkui meelest minema, eriti kui kõik päevad on ühesugused.

Kui aknast välja vaadata ja natuke elu üle järele mõelda, siis on meie ümber nii palju halba. Ja seda veel lisaks sellele halvale, mis tuleb meie enda seest - loomupäraselt. Mõni halb unenägu, koormav tüütu kohustus, king, mis hõõrub või unistus, mis ei saa kunagi täituma.. Ja nii me marineerime ennast selle saasta sees ja seejärel valame selle pähe neile, kes on meile kõige lähemal - neile lähedastele, ilma kelleta meid suure tõenäosusega olemaski ei oleks. Vähemalt mitte sellisel kujul.

Aga miks meil läheb meelest oma kallimaid hoida? Sellele küsimusele tahan ma oma elu lõpuks vastuse leida.

Minu hommik algas täna armastusega. Sellised hommikud on head. Viimane tund töö juures ja ma pole absoluutselt midagi asjalikku teinud, peale selle et organiseerisin ja korrastasin oma mp3-mängija artistide ja žanrite kaupa ära:)

Veel üks väike ja tähtsusetu nädalavahetus ja käesoleva aastaga on kööga. Kahtlemata oli see minu jaoks suur aasta. Kaks suurt unistust läksid täide. Lisaks neile ka selline, millest unistadagi ei olnud julgenud. Mulle tundub, et praegu on see aeg minu elus, kus iga aasta võib olla Eriti Tähtis Aasta. Ja ka minu sõpradel on iga aasta Eriti Tähtis Aasta, sest me oleme sellises eas. Ja see on lahe. See on tõepoolest lahe. Kõik muutub, kõik kasvab ja kaob. Mõtle kui igav elu oleks, kui keegi ei sünniks, keegi ei armuks, keegi ei läheks lahku ja keegi ei sõidaks päriseks minema...

You took a chance on loving me
I took a chance on loving you

/Katie Melua "If You Were Sailboat"/

2007-12-20T11:41:00.000+02:00

Minu jõulud on nüüd möödas. Vähemalt kingitused on üle antud ja kätte saadud. Puht praktilistel kaalutlustel tundus see lahendus mõistlik. Olulist osa mängis ka muidugi uudishimu:)

Veel kaks tundi ja viisteist minutit tööl olla. Kui päris aus olla, siis ma veedaksin need kaks tundi ja viisteist minutit täielikus üksinduses. Kui olla millelegi heale nii lähedal, siis on üsna iseenesestmõistetav, et tüütud kolleegid, tühi jutt ja kohustavad e-mailid teevad olemise ainult mõrumaks. Hea, et mul on olemas klapid, muusika ja suurepärane oskus kohustusi edasi lükata.

Ma vaatasin oma selle peagi läbi saava aasta põgusalt üle. Plaanis oli teha väike ülevaade suurematest tegudest ja kordaminekutest. Aga teada värk, et ma ei ole oma blogis eriti detailne, nii et peale ülikoolilõpetamise ja Pärnusse kolimise ma suurt teada ei saanud. Teisisõnu, need kaks olidki minu selle aasta märksõnad. Üks esimeses ja teine teises poolaastas. Lihtne.

Aga ma mõtlen selle aasta peale veel. See pole ju veel päriselt läbi. Esimest korda elus veedan jõulud emast ja isast eraldi. Seegi on tähtis. Minu jaoks. Et olen justkui päriselt ka suureks saanud.

2007-12-12T16:03:00.000+02:00

Ma mõtlen oma sõpradele. Viimasel ajal just kurbusega sellele, kui vähe ma tegelikult nendega suhtlen. Eriti kurb on see, et ma ise ei viitsigi eriti mingeid lisapingutusi teha, et nendega kohtuda või nendega vestelda. Meil ei ole ju kombeks helistada, kui just põhjust ei ole. Kirju enam ammu ei kirjutata. Orkutiajastus on isegi meilide kirjutamine muutunud natuke vanamoodsaks.

Näiteks on mul Tallinnas päris mitu sellist inimest, kellega on mingil eluperioodil tihedalt suheldud ja kontakt on siiani säilinud. Aga ma ei leia endas piisavalt motivatsiooni, et Tallinnas olles neile helistada ja teha ettepanek kokkusaamiseks. Pigem hängin ma Viru keskuses lootuses endale mõni uus hilp või kulin soetada. Pealiskaudne, eks? Aga samas nii tavapärane. Ja küllap käituvad nemad samamoodi kui minu lähedale satuvad. Aga miks see nii on?

Kui praegu piirduvad meie põgusad msn-i vestlused teemaga "peaks kokku saama", siis varsti hääbuvad needki ja lõpuks hakkan juba lootma, et ma seda inimest juhuslikult seltskonnas või tänaval ei kohta. Mitte sellepärast, et ta mulle enam ei sümpatiseeri, vaid lihtsalt sellepärast, et suhtlemine on juba piinlikkuseni veninud. Ja mõne aasta pärast avastan, et olemegi täiesti võõraks jäänud...

Head suhtlejad on mulle alati sümpatiseerinud ja inimesed, kellel on igal pool sõpru-tuttavaid, on mind alati kummastanud. Sest ma tean, et mina ei suudaks kunagi oma sotsiaalset kapitali nii suureks kasvatada. Just selsamal põhjusel, millest ma eespool rääkisin. Minu kapitali puhul kehtib justkui aine jäävuse seadus - see ei suurene ega vähene, vaid muundub. Teisisõnu, kui see ühest otsast kasvab, siis teisest otsast ta juba kahaneb.

Aga õnneks on mul olemas ka need sõbrad, kes on justkui head takjad - nad lihtsalt on su küljes ega kuku ilma suurema rapsimiseta ära. Ja mul on neid iga kord hea meel näha. Mind huvitab nende käekäik ja heaolu. Ja ma panen nad oma jõulukaardisaajate listi, kohe vanaisa ja vanaema nime järele...

Piece by piece
Is how I let go of you
Kiss by kiss
Will leave my mind one at a time
One at a time

Katie Melua "Piece By Piece"

2007-12-10T09:16:00.000+02:00

Äratuskella helinast kuni tööle jõudmiseni kulus mul rekordilised üks tund ja 45 minutit. Milline ajaraiskamine, eks? Samas, pole mõnusamat asja kui unised hommikud, dušš ja võileivad. Luban, et homme hommikul magan kauem.

Eile läksin ma hulluks. Heas mõttes. Hullusin selles naistele omases mõttes, kui neil tekib mingi kinnisidee, mida suudab peatada vaid force majeure ise. See on see bussiga sõitmine, kui sul on kaks ja pool tundi aega, et vaadata tõtt oma mõtete ja plaanidega. Nüüd on mul peaaegu et uus kodu. Loodan, et kui minu isiklik force majeure koju tuleb, et meie uus kodu ka talle meeldib.

Tundub, et paika on loksunud ka minu "uue aasta resolutsioonid". Peale selle, et ma olen parem, ilusam ja edukam, plaanin hakata kasutama kvaliteetkosmeetikat ja soetama kultuuri. Viimase all pean silmas DVD-de, plaatide, raamatute ostmist. Sel nädalavahetusel tegin sellega juba ka algust, ostes 3 filmi ja 2 plaati (millest üks oli juhuslikult HND ja sai ostetud kingituseks tädipojale:). Aga filmiklassikat ostsin igaks juhuks, tagavaraks ja ehk veidi ka eneseupitamiseks.

Dave Bentoni uue plaadi ostsin ka. Et miks? Ei oska vastata. See otsus oli eksprompt ja tugines puhtalt kõhutundel. Selline hea ja mõnus kergmuusika, mida kuulata siis, kui oled armunud või püüad seda uuesti läbi elada. Ahjaa - Mihkel Raud lõi paffiks. Sjuupa. Onju Herx?

Kuna kallimat ei olnud, siis uinusin Brad Pitti, Aidan Quinni ja Anthony Hopkinsi vahel. Aga uni oli magus:)

Süda.

2007-12-05T12:25:00.000+02:00

Veiko läks ära ja ütles, et blogi ta pidada ei saa. See olevat liiga avalik, et oma isiklikke mõtteid avaldada. Kui palusin tal oma mõtted eelnevalt ära filtreerida, siis kadus tema jaoks blogi pidamise mõte. Teeb selle asemel hoopis pilte.

Kui järele mõtlen, siis minu blogi on viie aastaga läinud üha avalikumaks. See tähendab, et üha enam töötan oma mõtted enne läbi, kui siia üles tähendan. Mis omakorda tähendab, et palju asju jääb ikkagi minu sisse. Suletuks.

Aga kellega ma siis oma mõtteid jagan? Kallima poole ju ei saa pöörduda, kui minu mured on temaga seotud. Ema on ju ka, aga ei taha Ema Südant koormata. Pealegi tahan "vati seest" välja tulla, suureks saada. Parim sõbranna ja need teised, kellega nii palju on koos läbi elatud, nemad ei tea ju seda igapäeva.. seda tausta. Ja mis kasu mul neist ongi, kui nad on sama elukogenematud kui mina?

Ma mõtlen, et iga uue inimesega suheldes jätan ma nii palju rääkimata. Käiku läheb vaid see, mis mind selle inimesega seob ja mida ta minust juba teab. Ma ei ootagi, et uus tuttav oma saladusi mulle räägiks. Pigem tekitab see kohmetust, sest ma ei mõista neid ju tegelikult.

Kas see tähendab, et terves maailmas ongi mul ainult mina?

Õnneks mitte. Mul on mu vend. Armastan.

2007-12-03T09:37:00.001+02:00

Miks meile tundub, et teistel on alati parem? Või on see ainult minu kiiks? Isegi, kui ma tean, et minul on midagi paremini kui teistel, leian ma midagi, mida kadestada. Kas see on üldse halb, see püüdlemine millegi poole? Ehk on see hoopis hea, kui samal ajal mõista, et tegelikult on ka minul väga hea? Ma igatsen pugeda teiste inimeste südametesse, et seal natuke ringi vaadata. Samas ma tean, et pärast seda oleks minu idealistlik maailm lootusetult katki. Aga unistada ju võib.

Esmaspäevad on muutumas üha ebameeldivamaks. Ma ei tea isegi, mis juhtunud on. Kas ma peaksin muretsema? Või on asi selles nn. enese motiveerimises. Ma ärkan öösel selle peale üles, et meenuvad mingid asjad, mis töö juures lahendamist ootavad. Siis ma keskmise tööinimesena natuke aega muretsen nende pärast ning hommikul ärkan tundega, et kõik on halvasti. Kui aga natuke järele mõelda, siis ei ole miski nii hull ja ma lihtsalt ei viitsi tööle minna, et "to-do" listi läbi võtma hakata. Seega lõppkokkuvõttes on asi selles, et ma olen hedonist ja natuke pelgan kohustusi.

Esmaspäevast on juba üks tund läbi.

Kolmas esmaspäev alates tänasest on jõululaupäev. See on vaba päev, vaba esmaspäev. Ootan.

2007-11-29T09:47:00.000+02:00

Ma olen kindlasti juba sulle rääkinud kui väga ma armastan hommikuid. Ma mäletan ühte neist möödunud suvest. Siis kui nädalavahetused möödusid Pärnus, aga tööpäevad veel Tartus. See kella kuuene ärasõit varahommikusest Pärnust oli üliarmas. Peaaegu tühi maantee, hommikupäike... natukene karge õhk...

Eile olin taas meeldivalt sunnitud sõitma seda sama teed, peaaegu sama varakult. Ainus vahe oli külmas ja tuules ja lumes.. Mis tegi soojas autos olemise sedavõrd nauditavamaks.

Oehh.. kui ma vaid oleks Heiti Talvik ja oskaksin seda tunnet sõnadesse panna, kas või ilma riimideta. See sama tunne, mis tekib siis, kui minna soojast voodist õue, kus on tuuline ja külm ja tahta ots ringi keerata ja tagasi teki alla pugeda. Vahe on ainult selles, et nendel mõnusatel hommikutel olen ma justkui saanudki seda teha.. Vähemalt tunne on selline. Pealegi, hommikupimedus on äärmiselt turvaline. Palju mõnusam pimedus kui seda on öö.

Ma mõtlen seda töö asja ikka veel. Et, mis suhe erinevatel inimestel oma tööga on. Ja ma mõtlen, et kui õige prooviks tööle läheneda nagu armastuselegi. Või õigemini püsisuhtele. Seal on ju ka tõuse ja mõõnasid, aga suhe jääb. Jääb sellepärast, et sa tahad, et ta jääks ning oled valmis tegema järeleandmisi mõnikord, et seda suhet armastada. Aga mitte iial end millekski sundida.. Armastada seda tööd, mida sa mõnikord vihkad. Aga ikkagi armastada.. On see võimalik?

Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.

Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.

Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.

Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.

Heiti Talvik, "Fööniks"

Priidule.

2007-11-27T22:04:00.000+02:00

Mulle tundub, et olen oma eluga praegu heas faasis. Seda just iseendaga olemise ja igapäevategevuste mõttes. Mul on piisavalt aega, et teha oma tööd, aga mul on ka aega, et tantsida, käia raamatukogus luusimas ja kodus olla. Millal sina viimati näiteks raamatukogus käisid? Eeldusel muidugi, et sulle raamatud meeldivad.

Ma mõtlen, et kui ma suureks saan (ja võibolla lapsedki), siis seda aega ju enda jaoks enam ei ole. Paljud virisevad, et jube kiire on ja tahaks ka elu ilusate asjadega tegeleda. Näiteks ärgata hommikul ja mõelda "mis ma täna teen?". Seda enam naudin ma hetki, kui tunnen, et kõik on kontrolli all... minu enda malbe kontrolli all.

Trennisaalis tunnen endas ära enda. Selle sama, keda mäletan H. aegadest, jalgu loopimas, naermas ja ennast unustamas. Tunne on veider, sest nii palju aastaid oli see Maarja natukene justkui varjusurmas. Ja on kummastav, et ta ei ole üldse muutunud. Kui, siis hästi natuke - ta on muutunud targemaks ja paremaks.

Mind jälle paeluvad inimesed. Nad on mu Elu Armastus. Nad on minu peegel. Ma tahaks veel rohkem viitsida neid õppida, neist aru saada.

Eile ostsin esimest korda elus sekspesu, et kallimat võrgutada. Läks nagu tavaliselt. Ilma olevat ilusam:)

Meile üksikuile surm on sõber.
Surm on sõber. Hämarik on kodu.
/Heiti Talvik/

2007-11-20T15:25:00.000+02:00

Minu viimase pooleteisenädala märksõnaks on olnud "töö". Kahel päeval õnnestus isegi ületunde teha, mis minu jaoks on siiani suhteliselt tundmatu maa. Täna olen teinud ära kõik hommikul to-do listi paigutet asjad, mistõttu lubasingi endale pooltunnikese, et mõtteid klaarida..

Siin uues töökohas on paljud kolleegid tööga kimpus. Kel ei ole aega, et päeva jooksul isegi sissetulnud meile lugeda. Kes ähvardab võtta sinise lehe, et lihtsalt puhata. Kes tuleb haigena tööle, et hommikuhämaruses laualambi valgusvihus tööd vihtuda. Kelle kohta arvatakse, et ta teeb liiga palju tööd ja et tal oleks üldse hoopis naist vaja... Mina esialgu ühtegi eelmainitet kategooriat ei esinda. Ma naudin kellast-kellani töötamist. Silmas pean töötamist, mitte passimist. Mulle meeldib, kui ma suudan selle töötamiseks ettenähtud aja jooksul olla konstruktiivne ja tulemuslik. Ja mulle meeldib minna töölt koju ning unustada isegi ära, mis projektid mul käsil on. Ma siiralt loodan, et selline suhtumine on eluviisi küsimus ning töö-hoolikuks olemine ei ole nakkav katk. Eriti veel, kui tegemist on suures plaanis siiski riigitööga. Vähemalt on mul taipu juba praegu näha, kuidas elavad oma elu teised, et siis ise kindlasti mitte nendesuguseks muutuda:)

Täna on alles teisipäev, aga mina ootan.. ma ei tea mida. Ma tegelikult ootan, et oleks juba kaks aastat möödas ja mul oleks aeg uus töökoht valida. Hehe.. See tähendaks, et ma oleks selle aja peale siit kohast kõik oma vajalikud tarkused kokku kraapinud ning saaksin neid rakendada mõnes tasuvamas ja mulle rohkem rahuldustpakkuvamas kohas. Mul on oma unistused, aga nendest ma ei räägi.

Aga lühemas perspektiivis hakkavad jõulud jälle lähenema. Kas ma sellest juba rääkisin? Natuke vist mõni aeg tagasi tegin juttu. Et tulevad teistmoodi jõulud.. Eks näis. Pea on ikka veel paks ja mul on Orbit Dropsi üledoos!

2007-11-18T19:20:00.000+02:00

Täiesti geniaalne nädalavahetus tiksub viimaseid tunde. Ma natuke kartsin, et mitte midagi tehes venivad päevad lõputult, aga taaskord sain tõestust oma seisukohale, et vaid igavatel inimestel on iseendaga igav.

Tegelikult võib öelda, et minu nädalavahetus algas juba neljapäeval, mil õnnestus käia Fantoomi eelesietendusel. Ei miskit orgastilist, aga ühtegi halba sõna ka ei ütle. Ehk mängis rolli asjaolu, et tegemist ei olnud siiski veel päris etendusega, ehkki saal oli välja müüdud. Ka pidi Tõnis Mägi tervislikel põhjustel tol korral kõrvale jääma, millest on äraütlemata kahju. No ja ma tegelikult ei näinud oma 24. reast näitlejate nägusid. Ja veidi oli pettumuseks ka see, et tegemist ei ole ju Webberi Ooperifantoomiga... Chalice oli müstiline, ehkki natuke tuim. Aga võibolla oligi tema Fantoom selline. Vilgats on omas elemendis geniaalne. Ahjaa, Linnahalli tualettruumid pakuvad kerget šokiteraapiat, kui tahad igapäeva rutiini veidi õlgadelt raputada.

Tants, jõusaal, spa, film, raamat, kreemid, küünlad, pikk uni... täiesti geniaalne. Täna loodan juba kallima kaisus uinuda.

I may be mad
I may be blind
I may be viciously unkind
But I can still read what you're thinking

2007-11-15T13:24:00.000+02:00

Eile pandi Pärnus jõulukuusk üles. Ma tean, sest see on mu magamistoa aknast hästi näha. Mis tähendab, et järelikult ei ole jõulud enam kaugel. Uue aasta kalender-märkmik on ka juba olemas, mis omakorda tähendab, et ka aastavahetus on varsti käega katsutav. Natuke uskumatu, sest alles oli suvi ja uus kodu ja uus töö...

Keegi kuskil hiljuti ütles ka, et eestlastele tegelikult meeldib aastaaegade vaheldumine, hoolimata sellest, et üleminekud võivad küllaltki valulikud olla. Aga kui esimene lumi on ühe ööga autodele ja väravapostidele valged mütsid pähe potsatanud või kui ma tunnen väljas esimest korda "kevadelõhna", siis võtab see südame alt soojaks küll. Ja tegelikult on ju sügis ka vapustavalt ilus...

Igal aastal on jõulud toimunud samade traditsioonide kohaselt esmalt kodus vanematega ning seejärel sugulastega Võrtsu ääres. Hing ihkab natuke muutust ja tundub, et sel aastal saabki kõik olema teistsugune. Näis.

Töö juures tunnen end asjalikult. Kaks korda olen pidanud ka pisaraid neelama ja see oli päris kibe. Praeguseks on vimm raugenud ja asi ei tundugi enam nii traagiline, et seda siia üles tähendada. Eks see ole see suures organisatsioonis töötamine, kus kõik on isiksused suure algustähega. Sellegipoolest püüan ennast selliselt kasvatada, et koostöö sujuks ka kõige veidramate või vastumeelsematega neist.

Täna on tööpäev õnneks lühem, sest ees ootab Fantoomi eelesietendus Linnahallis. Hea vaheldus kodusele Pärnule. Ja homme on juba reede...

2007-10-31T10:26:00.000+02:00

"Elu on valikute kunst" - see oli mõni aeg tagasi K. MSNis nimeks, kui ta pärast kõrghariduse omandamist peaaegu kolm kuud tööd otsis. Olime temaga mõnda aega koos samas seisus. Ka mina otsisin ju suvel tööd. Mäletad? See on tegelikult päris huvitav kogemus. Ühtaegu põnev nagu vaataks filmi, mille lõppu tahaks juba ette teada. Teisalt on tegemist ju minu elu ja minu tulevikuga!

Minul toimus koha leidmine kuidagi sujuvalt. Kuna olin mõned nädalad varem raamatupoes sirvinud oma 2008. aasta Hiina horoskoopi, mis lubas suuri tööalaseid kordaminekuid, siis ei jäänud mul muud üle, kui lähtuda kogu ettevõtmisel põhimõttest "ükskõik, mis valiku ma teen, see ongi see õige":) Meenutab natuke SILVA-meetodit, eksole?

Lisaks garneerisid minu valikut juhuslikud kokkulangevused, mida ma elus kõige rohkem armastan. See on justkui kõndimine mööda heinapõldu, kus iga sammu alla jäävad heinakõrred praksudes murduvad ja maani kaarduvad, et mulle teed teha. Samamoodi "teevad teed" ka juhused - bakatöö kaitsmisel rääkisin nii juhendaja kui ka retsensendiga oma tulevikuplaanidest, kes andsid kontakti, kes omakorda andis kontakti. Juhtumisi oli siin majas keegi läinud dekreeti, kelle asendajale oli vaja nüüd asendajat. Ja seda just samal ajal, kui mul oli vaja tööd. Kas ei pane siis mõtlema? Ja siiani kummitab ema öeldud lause: "Mida suuremalt sa oma elu elad, seda suuremad on need juhused, mis sinu elus määravaks saavad".

K-l nii libedalt ei läinud. Aga ta ei jätnud jonni. Puhkas pikalt, luges raamatuid, õppis palju juurde, mõtles elu üle järele ja samal ajal otsis kangekaelselt oma unistuste töökohta. Hea, kui majanduslik olukord seda lubab. Lausa ideaalne võimalus elu ja oma meelekindluse proovilepanekuks.
Minu jaoks oli tegemist justkui põneva järjejutuga, mis lõpuks päädis küsimusega - kumma pakkumise ta võtab? K. oli saanud kaks võrdselt head pakkumist, mille plussid ja miinused teineteist oluliselt üles ei kaalunud. Nagu paljude muude asjade puhul elus, rakendas ka tema oma "kõhutunnet" - seda teadmist, et "ükskõik, mis valiku ma teen, see on minu jaoks õige". Tänaseks on valik tehtud ja homme esimene tööpäev.

Minul on kohe algamas esimese trimestri viimane kuu:) Olen jõudnud sellesse kohta, kus saan juba eristada nüüdset olukorda "päris algusega" ning neil vahet teha. Ma vist olen ka varem maininud, et need "päris algused" uuel kohal on parajalt ebameeldivad. Siis, kui sa veel kedagi ei tunne; ei tea, kelle poole mingis küsimuses pöörduda; kui tööülesanded tunduvad abstraktsed ega "meiki mingit sensi" ning üleüldse on kõik su peas üks pudrujakapsad. Praegu tunnen end kindlamalt. Inimesed hakkavad ka minu jaoks end tasapisi avama, töö sujub efektiivsemalt ning minu roll organisatsioonis on mu enda jaoks selgem. Sealjuures ka see, mida minult oodatakse. Kõik see annab enesekindlust juurde, et ka oma igapäevases töös teha suurt kunsti ehk õigeid valikuid.

---------------------------------------------------------------------------------------------------

Küsimus laiale ringile: millal sa viimati linde toitsid? Neid kraaksuvaid ja piiksuvaid, kellest enamus on jalga lasknud? Need jäärapäised sulelised, kes jääda olid otsustanud, said minu suureks sõbraks kohe, kui esimese saiatüki neile varbade ette pudistasin. Ma veits tundsin ennast imelikuna, justkui see linnutädi sealt "Üksinda kodus" teisest filmist. Aga, kuna mul juhtus olema üks saiake üle, siis tundus igati mõistlik see ära viskamise asemel lindudele anda. Täiesti uskumatu, et linnud, keda tavaliselt ainult eemalt kuuled või näed, tulid mu jalge ette ja kohe päris mitmekesi. Ja see suur vares, kes kraaksus küll teistest kõvemini, kuid kogu mängu siiski eemalt jälgis... Selline veider tunne, justkui kontakt või suhe.. Küllap ma romantiseerin jälle üle:)

Ma tunnen lõhnasid. Mitte enda ümber, vaid enda sees. Nagu Leemet Kivirähu "Ussisõnades", kes tundis oma ninas laibahaisu iga kord, kui midagi oli valesti. Mina tunnen oma ninas kringlihaisu või õigemini kringilõhna. Täna on mul ninas piparkoogilõhn. Kohe päris piparkoogilõhn noh. Seda ei ole mul varem juhtunud, et nii selgelt midagi olematut tajun. See on vahva. Kahju, et teised minu lõhnu ei tunne..

---------------------------------------------------------------------------------------------------

Kadrile, mõned postid tagasi:

ma ei heida sulle midagi ette. Olen vahepeal kõvasti mõelnud ja tundub, et hakkan sind mõistma. Vähemalt olen poolel teel sinna. Eks elu õpetab mindki. Kõik on hästi.

2007-10-29T11:24:00.001+02:00

Ma ütlen kohe alguses ära, et minuga on kõik korras - ma ei ole depressioonis ega kassita üldse. Aga kuna minu nädalavahetus oli äärmiselt vaikne, siis sellest ka tänane meeleolu.

Mul on mõnikord tunne, eriti siin Pärnus olles, et kuskil mujal elab mingi muu maailm, millest mina jään ilma. Eriti on seda tunda siis, kui kallim on ära, töö- või hobiasjus, ja mina täiesti mõistliku inimesena ei roni temaga sinna kaasa. See aeg on hea kulutada endale, tegemaks neid asju, mille jaoks nädala sees ei aega ega mahti leia. Ja siis mingil hetkel hakkab endast kahju. Eriti kahju on, et ma ei läinud venna sünnipäevale. Natuke kahju on, et ma ei saa olla sõprade juures nende uues korteris. Ja kahju on ka sellest, et pean üksinda uinuma ja ärkama. See ei ole ju nädalale hea algus..

Pooleldi vaadatud Saturday Night Fever tekitas hirmsa isu diskole minna:) Justnimelt sellele vanakooli diskole, kus mängitakse häid oldies'id ja kus saab ennastunustavalt lihtsalt saba keerutada ja tantsida.

Üle pika aja sain ka ise endale trenni teha. See on ikka jube raske, kui ei ole kõrval teisi inimesi, kes motiveeriksid rohkem pingutama, et mitte neile alla jääda. Lisaks avastasin õudusega, et muusikale tantsu peale tegemine on omaette teadus ja minu rispekt nende noorte vastu, kes mulle siiani vaid mõne tunniga on tohutud tantsud ette valmistanud ja selgeks teinud tõusis mitme pügala võrra. See on hämmastav, kui suurt tööd peab treener tegema enne, et üldse kamba tantsuhimuliste ette astuda. Nüüd vaatasin natuke teise pilguga ka kurikuulsat Tantsud Tähtedega saadet. See on ka veel üks asi, mis proovimata on..

Töö ootab. Naiss.

2007-10-26T09:45:00.000+03:00

See on nii armas, kuidas reeded on töö juures sellised vaiksed ja uimased. Ehkki jõudsin ka ise kontorisse tavalisest hiljem, on enamus ruume veel pimedad, vaid mõni üksik agar madistab printeriga või kuulen kontsaklõbinat kaugenemas. Mulle tohutult meeldivad sellised uimased ja natuke väsinud päevad. Seda muidugi siis, kui mul on endal ka võimalus olla veidi uimane ja väsinud. Aknast välja vaadates tundub, et päeval päris valgeks ei lähegi. Ma ei tea, võibolla on akendel ees tumendatud klaasid, aga koguaeg on tunne, et õues on veel pime või juba pime.

Pärnu saab järjest armsamaks. Peaaegu igal hommikul kell pool üheksa läheb üks natuke vanaaegne kalalaev põka-põka-põka mere poole. Just siis, kui mina sadamast mööda lähen. Kalamees, kes muidu iga ilmaga silla otsas hommikuti õngitses, on kadunud. Pealtnäha on linn vaikne, aga kui lugeda lehest linnas toimuva kohta, siis on näha, et päris talveunes veel ei olda. Mulle millegipärast on viimasel ajal tohutult hakanud sümpatiseerima väikesed kohad, külad, alevid... Küllap ma romantiseerin kogu olustikku üle, aga kujutan end ette elamas veel väiksemas paigas kui seda on Pärnu. Reisimine küll tekitab aeg-ajalt alaväärsuskompleksi, aga siia, koju, tagasi saabudes, probleem kaob. Isegi Tartu tundub natuke liiga suur..

Nädalavahetus tundub tulevat vaikne, isekeskis iseendaga. Panin nädalavahetusel tunnikeseks ühe saali kinni, et trenni teha. Sealt samast laenatud tantsufilm ootab kannatlikult öökapil minu tähelepanu, mõned saated, mis nädalavahetusel vaatamata jäid samuti.. Kui kõik plaanidekohaselt läheb, siis täna kohtun esimest korda Kallima teise vanaemaga:)

Nii, töö juures hakkab elu tekkima. Ehkki ma kohvi reeglina ei joo, lähen ja seltsin veidi kõrvaltoainimestega. Ilusat hommikut!

2007-10-22T09:53:00.000+03:00

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kõvasti trenni teinud, et nutt kurgus on. Eile aga see tõepoolest nii oli. Ühest küljest on see nii geniaalne kogemus, teisest küljest hakkab aga endast nii jubedalt kahju, kui ainus, millest mõelda suudan on voodi ja makaronisalat (ära küsi miks!!!) Kahe päevaga tantsisin kokku umbes 10 tundi, mis pärast viieaastast pausi on päris šokeeriv nii kehale kui mõistusele. Aga šokk võib ju ka positiivne olla, eksole?

Külm on. Maa on hommikul härmas ja tööl olles on pidevalt tibutagi seljas. Aga, kes vähegi mind tunneb, teab minu sooja-armastust hästi. Teine kord tuleb lihtsalt rohkem riideid selga panna.

Reedel käisin rattaga Pärnut avastamas. Praegu on mul siin elades hea aeg - kui ilm vähegi lubab, siis on linnas jalutamine puhas rõõm, kuna nii palju on kohti, mida ei ole veel näinud. Rattaga on kogu protsess veelgi nauditavam, kuna sama ajaga on võimalik nautida suuremat osa linnast:) Sel korral õnnestus ära eksida, aga see oli selline "meeldiv" peataolek. Ma ei teadnud täpselt, kus ma olen, aga suund oli kogu aeg õige. Pärast vanalinna ja öist jõeäärt leidsin end Pärnu haigla juurest, mis ühtlasi oli ka väga väga linna servas. Natuke kõhedaks tegi, kui kottpimedas autod 70-alal mööda kimasid, kuid ratta ees ja taga olevad plinkivad tulukesed tegid oma tööd hästi. Pärnu on väga armas linn, et te teaksite.

Tahan koju, teki alla. Nii-nii väga tahan.

2007-10-17T10:02:00.000+03:00

Oehh.. tants poeb jälle hinge. Võiks öelda lausa, et pureb...närib ennast sisse. Ma mõtlen, et kui ma võtaks oma tänase meelelaadi ja viie aasta taguse kehakooli, siis saaks sellest päris hea kompoti. Aga ma ei heida meelt, et mõned aastad eemal olin. Ma sain ju nii palju targemaks ja paremaks selle ajaga. Nüüd pistangi pöidlad pihku ja loodan, et mu füüsis mulle selle pika pausi andeks annab ja minuga siiski koostööd teha tahab. Lisaks muule tuleb leida ka tasakaal, sest tantsijaks ma ju ei saa.

Hommikud on armsad. Eriti siis, kui astun uksest välja ja mind tervitab jahe, kergelt niiske ja ääretult värske mereõhk. Läbi sahisevate lehtede, üle kergelt praksuva silla, läbi jahtsadama tööle jalutades passib hinges kustumatu soov keerata ots ringi, minna tagasi koju, visata saapad jalast ja pugeda teki alla, kallimaga või ilma. Panna Terevisoon taustaks mängima, keerata tekk endale ümber ja vaadata unenägusid edasi sealt, kust nad pooleli jäid. Ja see on minu igahommikune rutiin. See unistamine loomulikult. Sest tegelikult lähen ma kontorisse ja jätkan juba tavapäraseks saanud harjumismängu.

On kahte sorti inimesi - need, kes oskavad ja need, kes ei oska. Need, kes ei oska, lähevad lahku ja ütlevad, et elu läks nii ja et aastad teevad oma töö. Need, kes oskavad, tähistavad oma kolmekümndendat pulma-aastapäeva ja ärkavad hommikuti teineteise kõrval. Ma tahaks olla see teine.

2007-10-14T13:07:00.000+03:00

Ma olen sõnatu, sõna otseses mõttes. Kõik head asjad, mida ma nii kaua ootasin, on järsku otsas. Ma tahaks minna juba oma koju, aga ei viitsi. Ei viitsi asju kokku panna, juukseid kammida ja saapaid jalga panna. See on omamoodi hea tunne, kui saan valida, kas viitsin või ei viitsi. Mõistad?

Kreeka oli superb, mida oligi arvata. Eriti mõnusaks tegid selle need inimesed, kreeklased, tuttavad ja tuttavate tuttavad, nende kodud, motorollerid, restoranid ja ööd. Mitta liiga palju "turismust", aga selgelt liiga palju kreeka salatit, saganakit, retsinat ja oktopussisid, mida ka oligi arvata. Kuna reis sai alguse Sofiast, siis harjumatult palju oli ka lendamist. Lausa nii palju, et see muutus igavaks, tavaliseks. Ilusa punkti pani lendamisele aga torm, mis koos minuga Tallinnasse jõudis ning lennuki kahele poole laperdama ja yles-alla jõnksutama pani. Kui alla kukkuda, siis igal juhul mitte Ylemiste kohal, eksole?

Vanemate pidu nädalake varem oli ka superb. Vähemalt tagasiside on minu ego kõvasti boostinud. Ehkki ma mäletan kogu õhtust vaid algust ja lõppu, tundub, et meie mitmekuune ettevalmistus tasus end igati ära. Taaskord saatis meid edu ja hea juhus kuni lõpuni välja, nagu meie pere inimestele ikka kombeks. Me ei saa sinna ju midagi parata, et oleme sellistena syndinud. Eks?

Ahjaa, eile oli ka tähtis päev. Või õigemini öö. Ööklubis käimine on tähtis syndmus, kui seda juhtub vaid kaks korda aastas. Klubi Tallinn on end tõepoolest asetanud Atlantise ja Illusiooni vahele, rõhudes siiski natuke rohkem sellele esimese poolele. Keset pidu tabas mind aga tohutu igatsus selle "vana" klubi järele - need suitsused ruumid, tsillimisnurgad, kokkusattumised ja syylised flirdid, tantsud, veinid, taksod ja hommikud. Hetkeks igatsesin ma ylikooli algust, neid inimesi, tundeid ja m6tteid. Uus elu polnud andnud mahti neist puudust tunda, aga eile öösel lõpuks siiski. Oh ei, ma ei taha neid tagasi, aga mälestused on ju magusad. Tore oli.

Aga klubist rohkem paelus mind Tussu oma sydamevaluga. Veinid avanesid iseenesest, aeg liikus hoolimatult edasi ja öö oli ammu linna kohal, aga maailm ei saanud ikka veel parandatud...

Nyyd ma viitsin.

2007-10-01T13:58:00.000+03:00

Tartu Ülikooli 375. aasta pidustused annavad endast üha rohkem märku. Juba minu lõpuaktusel mõned kuud tagasi olid juubeli sümboolikaga lipud väljas. Armsa üllatusena kingis Ülikool kõikidele oma töötajatele kaks piletit Carmina Burana kontserdile, mis möödunud nädala neljapäeval sai ära nähtud ja ääretult hea mulje jättis. Lisaks sellele tuli täna hommikul meeldiv teade, et reedel kestab tööpäev vaid kella 12-ni. Mis on hea, sest saan põrutada Tartusse, vanemate peole viimast lihvi andma.

Seoses akadeemilisusega on viimasel ajal palju mõtteid tekkinud. Kui ma 3. septembril Pärnu Kolledzhi ava-aktust väisasin, sain ennast mõnevõrra alustavate tudengitega samastada. Nimelt olin ka mina uues kohas, ümbritsetuna uutest nägudest ja ülesannetest. Kogu püüdliku pidulikkuse juures tekkis korraks hirmus suur igatsus selle "päris" ülikooli järele. Näiteks see tunne, mis tekkis lõpuaktusel oma nime oodates. Kahtlemata mängis tol korral suurt rolli ärevus ja rahulolu, aga akadeemilisus ja pidulikkus andsid asjale kõvasti juurde. Siin, kolledzis, võib sellest ainult unistada. Tegemist on ikka Ülikooli "väikese vennaga", kus aktusi peetakse raamatukogus ja "Gaudeamust" lastakse makilindilt...

Pühapäeva pärastlõunases ETV-s räägiti seoses nendesamade pidustustega TÜ filosoofiateaduskonnast, kui kõige vanemast teiste seas. Ja sealt hämmastas mind asjaolu, et päris ülikooli alguses, 17. sajandil, pidi iga tudeng esmalt läbima 6-aastase õppe filosoofiateaduskonnas ning võis alles seejärel spetsialiseeruda filosoofia, õiguse- või meditsiini valdkonnas. Kas sa kujutad ette, et selline asi võiks toimuda ka tänapäeval? Kõrva jäi ka kellegi ütlus, et tol ajal oligi ülikooli eesmärk anda haridust, mitte oskusi. Eelkõige filosoofiateaduskonda silmas pidades. Tänapäeval on asi sootuks vastupidi. Võtkem näiteks kas või selle sama Pärnu Kolledzi, kus saadav haridus ongi rakendusliku iseloomuga. Akadeemilisust kisub minu arvates alla ka uus 3+2 süsteem, mis teeb õppimise "kiireks ja valutuks".

Samas ei saaks tänapäeva elutempo ja võimaluste juures nõuda 4 sajandi taguseid tingimusi. Olusid arvestades on akadeemilisust ehk isegi väga hästi säilitatud. Nii et igas halvas ka miskit head, eksole?

Pealegi, mis siis, et "Gaudeamus" meil siin makilindilt tuleb. Üks proua õppejõud palus endale aktuse ajal sõnade lehte, kuna "mul pole viimane salm peas". Ja mitut sõna "Gaudeamusest" tead sina?

Palju õnne kool ja tööandja!

PS! Suuuuuuuuuuuured kallid ka emmele ja issile, kes tähistavad täna oma 30. pulma-aastapäeva.

2007-09-30T23:35:00.001+03:00

Süda on nii palju rõõmu täis, et ei mahu ära. Ma tahaks sulle rääkida, aga ei saa. Mitte veel. Vihjeks nii palju, et ehk mäletad seda Maarjat, kes tantsis...?

2007-09-27T10:52:00.000+03:00

Eilne kassikas on asendunud kerge lootusega. Ah et lootusega millele? Ma ei saa seda päriselt sulle öelda, aga eks see ole ikka see sama asi - iseenda parimaks sõbraks olemine. Kui ma saan aega, et endaga tegeleda, siis ongi kõik ju hästi.

Ilmad on viimasepeal olnud. Joosta, ujuda ja tantsida olen saanud. Tööl tunnen end üllatavalt mugavalt, võibolla isegi liiga. Usun, et natuke alalhoidlikkust ei teeks paha:) Aga ma lihtsalt tahan, et see nn. sisseelamise faas kord juba läbi saaks. Mõnda pidu oleks vaja, veel parem - saunakat. Hehe.. teate küll neid firmapidusid:)

Ahjaa, üks tähtis uudis veel. Minu eelviimane tarkushammas annab endast tunda. Tarkus tuleb ragisedes ja mühinal.

2007-09-26T09:04:00.001+03:00

Viimasel ajal on päris palju üksiolemist olnud. Ühest küljest see ahistab, kuid teisest küljest teeb seda ka suhtlemine. Kõik oleks justkui hästi, aga ma ei ole enam iseenda parim sõber olnud. See morjendab.

Vanemate juubeliüritus on vähem kui kahe nädala pärast. Vähem kui kahe nädala pärast tuleb ka kauaoodatud reis. Aga kinnisideed ei lase mul nende kummagi pärast rõõmu tunda.

Astusin vist vale jalaga voodist välja. Vähemalt on pahas tujus hea voodit süüdistada. Või siis kallimat, kes jäi koju magama. Või siis pükse, mis on välja veninud, eksole:)

Töö on fun. Eriti see, et mind on suure hurraaga pea ees tundmatusse sogasesse vette visatud. Minu ülesanne on vesi ära pesta. Ja aega selleks aasta lõpuni.

Cheers!

2007-09-21T09:10:00.000+03:00

Täiesti masendav. Ma ärkan üles kell 700, käin dushi all, föönitan, kreemitan, kammitan, riietan, sirgendan ja panen lakiga endale "kiivri" pähe. Siis võtan jalge alla tee punktist A punkti B punkti C. Kui ma jõuan punkti C, näen ma välja nagu kaltsunukk, kellele on krõll pähe istunud. Põsed on punased nagu peet, nahk on märg ja tatt luriseb ninast välja. Ära siis imesta, kui ma lukustan ennast tualetti ja valan oma raevu kraanist koos veega alla. Ja minus kasvab vimm nende vastu, kes elegantselt autoga maja ette sõidavad ja sealt reipalt ja mis kõige tähtsam - samas konditsioonis nagu kodust lahkudest - tööle tulevad.

Lisaks sõin ma hommikul ära liiga palju rasvaseid lihapirukaid.

Aga muidu on kõik hästi. Järjekordselt on nädal möödunud märkamatult. Ma mäletan mingeid hetki ja kohtumisi, aga suures plaanis on kõik olnud üks suur blur.

Eilne mälestuseks eetrisse lastud Kaljo Kiisa Tähelaev oli väga armas. Hea vaheldus Lassidele (vaese mehe Carmen Kassidele), Saagimitele ja Maamehe-Arvodele. Rahulikku puhkust talle!

2007-09-17T14:22:00.000+03:00

Ma olen nelja ja poole aastaga avaldanud selles blogis 444 sissekannet. Ilus number, eksole? Pealegi tuleb meil kevadel väikene sünnipäev - Malanje saab 5 aastaseks:) Tänapäeva blogiajastul, kus igal enesest lugu pidaval kodanikul on (vähemalt mõnda aega olnud) oma ajaveeb, on see vanus minu arvates päris soliidne. Seega poole aasta pärast on loodetavasti oodata palju kingitusi!!

See ei olnud tegelikult üldse see, millest ma rääkida tahtsin. Tänasega algas minu kolmas töönädal uues kohas. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib see, mis ma siin teen. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks saan ma kõvasti oma pead vaevata, arvutada, aru saada, mitte aru saada, teha nägu, et ma saan aru ja siis alles hiljem päriselt aru saada jms.
Teiseks saan ma siin uurida, kirjutada, ennast muudest asjadest välja lülitada ja lihtsalt kirjutada, õppida, juurde õppida ja siis veel natuke õppida ja sellega koos silmaringi avardada.
Kolmandaks saan ma siin iseloomu kasvatada. Iseenda iseloomu loomulikult. Näiteks olen ma võtnud vastu otsuse olla positiivne. Isegi siis, kui tundub, et kõik on halvasti (ja tegelt on ka) ja teised minu ümber on paanikas, kavatsen mina jääda rahulikuks ja oodata, kuni asi laheneb (sest igal juhul nii läheb).

Kolme nädala pärast on vanemate juubel. See on jube hea elukool. Kuna kogu korraldus on meie kolme (õde, vend ja mina) õlgade, siis tuleb meil projekti korras jagada ära tööülesanded, vastutus, kontroll ja kõik muu, mis on vajalik, et kogu üritus toimuks just nii nagu planeeritud. Ka selles "projektis" kavatsen ma sellist seisundit nagu "paanika" igatahes ignoreerida.

Kui ma Mobis olles kohtasin väga sageli suhtumist "mul on nii kiire olnud...", siis nüüd pean tunnistama, et saan nendest inimestest paremini aru. Aga sellegipoolest ei õigusta see meilidele mitte vastamist või asjade tegemata jätmist. Eks see haakub veidi minu "positiivsuse" püüdlusega. Kui mina jään rahulikuks ja lähenen paanikale positiivselt, siis saavad ka asjad tehtud. Eksju? Mul on nagunii tunne, et enamus inimesi maamunal vähemalt poole oma tööajast efektiivselt tööd ei tee. Miks mulle nii tundub?

Sest mul tekkis korraks paanika ja ma otsustasin üle pika aja taas blogida. Teie rõõmuks ja meie rõõmuks.

2007-09-03T18:35:00.000+03:00

Kui ma ennist arvasin, et sel sügisel ei pea ma esimest korda üle aastate kooli minema, siis pean siinkohal oma sõnu sööma. Tänases päevas oli see kõik: aktus, lilled, vein ja õnnitlused. Ainus vahe on selles, et täna ei olnud mina koolijüts, vaid uus kolleeg, keda väga armsalt vastu võeti. Ühe päeva kohta oli selgelt liiga palju nimesid ja nägusid, liiga palju kohmetuid momente ja teadmatust. Aga ka uudishimu, rahulolu.. tead küll, kõike seda, mis mulle rõõmu teeb.

Kuna Pärnu on väike ja minu kodu asukoht strateegiliselt suht geniaalne, siis võtab kodust tööle jõudmiseks täpselt 5 minutit. Täna mulle isegi meeldis natuke nukravõitu hommik, koos vihma ja tuulega. Ja selle kalamehega, kes igal hommikul kangekaelselt jahtklubi juures kala püüab. Armas.

Nädalavahetus möödus taaskord hedonismi tähe all. Sushi, saun ja õunakook. Ahjaa, vein ja armastus ka!

2007-08-29T14:37:00.000+03:00

A-Ha ühes vanas loos on read "I wasn't strong enough to let you win". Eile öösel sai mulle selgeks, et olen astunud ühe kuradima suure ja julge sammu. See hirmutab mind. Ma ei ole jõudnud ju Tartut veel igatsema hakatagi. See on jälle üks nendest hetkedest, kui tuleb olla alalhoidlik ja elu natuke kõrvalt jälgida. Ehk olingi ma liiga julgeks muutunud? Arvanud, et kõik, mis ma ette võtan, saab olema edukas.

Ma olen oma valiku teinud. Ma armastan seda valikut. Aga ikkagi ma kardan.

Mul on hea meel, et mul on erinevate vajaduste rahuldamiseks olemas erinevad inimesed. Näiteks tööotsimise agoonias sain rakendada kursaõde, kes täpselt sama kadalippu läbis. Ja tema ütles kuldsed sõnad, et "elu on valikute kunst". Juba siis, kui ma olin oma järjekordse valiku teinud, selgus, et minu ihaldatud töökoht vabanes. Mis nüüd edasi?

Aga ka siinkohal olin ma juba valiku teinud. Ja horoskoop ju lubas et 2008. aasta saab mul tööalaselt väga edukas olema? Või teen ma jälle sama vea, kui usun, et kõike, mida ma ette võtan, saadab edu?

You can’t quit until you try
You can’t live until you die
You can’t learn to tell the truth
Until you learn to lie

You can’t breathe until you choke
You gotta laugh when you’re the joke
There’s nothing like a funeral to make you feel alive

/Sixx:AM - Life is Beautiful/

2007-08-21T12:30:00.000+03:00

Elus on vist ainult mõned sellised korrad, mida tagantjärele vaadates võib pidada "elumuutvateks" hetkedeks. Minu nädalavahetus oli neid täis. Esiteks tulin päriseks oma uude koju. Aga seda aega siin on liiga vähe olnud, et oskaksin öelda, mis tunne mul on. Hästi armas oli aga juhuslikult teada saada, et keegi on minu lahkumise pärast salaja pisara poetanud. Selline, igapäevane armastus, mida iga päev ei märka, ongi see kõige õigem. Süda.

Täna kirjutasin alla ka avaldusele, mille kohaselt on mul olemas uus töökoht. See on parajalt segadusttekitav, aga kõhutunne ütleb, et see on päris hea võimalus, et endale teed rajada. Mulle natuke ei meeldi see uue tööga harjumine. Ootan juba aega, mil saan end maksimaalselt rakendada. See aga eeldab, et nipet-näpet asjad on selged. Samamoodi nagu Mobis ei saanud ma esiti üldse aru, mida ma tegema pean. Seda nauditavam oli see aeg, kui olin iseenda peremees ja sain selle võrra firmale rohkem kasulik olla. Aga eks näis. Ma püüan võimalikult vähe selliste asjade pärast muretseda. Praegu on minu ülesandeks puhata ja mängida.

Riigipüha tähistasime sõpradega Lätis. Õigemini, Riias. Võin julgelt väita, et planeeritud kultuuritripist sai geniaalne gurmee-trip. Minu jaoks on toiduga samavõrdselt tähtis teenindus, keskkond ja meeleolu. Sushiresto "Sumo" Riia vanalinnas täitis seda funktsiooni geniaalselt ja minusse jäi pärast lahkumist mõnus rahulolu.

Sellele vastandus aga keskaegne restoran, mille üheks eesmärgiks oli viia külastajad tagasi aastasse 1293, pakkudes sellele ajastule autentset keskkonda, toitu, muusikat ja meeleolu. Selleks sobis keldriruumides asuv, peekreid, puidust nõusid ja vaid küünlavalgust kasutav Rozengrals suurepäraselt.

Ahjaa, minu elu esimesed pulmad olid ka sel nädalavahetusel. Nii mõnigi eelarvamus sai purustatud. Ka pool pisarat poetatud. Tantsitud ja pulmatorti söödud. Mõnus.

2007-08-16T10:20:00.000+03:00

Minu eelviimane päev Mobis. Eilne lahkumispidu on oma jälje jätnud - peale minu on vaid kaks pidulist kontorisse jõudnud. Aga see on ka arusaadav, sest ma olin esimene, kelle uni maha raius (sic!). Samas oli see ka minu lahkumise pidu, mis õigustab minu lahkumist igati.

Ma tahaks teile anda juba reportaazhe minu uuest elust. Pärnakad ise avalikustasid mulle suure tõe, et tegelikult on Pärnus aasta läbi suvi. Muu maailm lihtsalt ei tea seda, sest tiitel võetakse ju ära. Nii et algus on paljutõotav! Aga see on salajutt, nii et ära edasi räägi!

See on link, kust on võimalik hommikuks naeratus suule organiseerida

2007-08-13T11:49:00.000+03:00

Inimesed abielluvad viimasel ajal kuidagi harjumatult sagedasti. Võibolla tuleneb see sellest, et minu tutvusringkond lihtsalt on jõudnud sellisesse ikka, kus elu on paika loksunud. Järgmisel nädalavahetusel ootab mind ees minu esimene pulm. Mõnda aega pidasin meiliteel suhtlust kahe kliendiga, kuni lõpuks selgus, et tegemist on siiski ühe ja sama inimesega. Ta oli vahepeal jõudnud lihtsalt mehele minna. Skiso värk:)

Nädalavahetused lähevad järjest mõnusamaks. Püüan end harjutada mõttega, et nüüd ongi päris elu käes, kus 1. septembril ei pea kooli minema ja vabatahtlikult olen tööturul endale leti avanud - kõik pakkumised on oodatud.

Ka on palju olnud mõtteid inimeste teemal. Nagu mul ikka kombeks, meeldib mulle inimesi jälgida, uusi kontakte luua ja vanu natuke eemale peletada. Ma võin teha inimesele vabalt süvaanalüüsi ja panna paika diagnoosi helgemaks tulevikuks, aga silmast silma olukorras jään pelgalt kõrvaltvaatajaks.

Mind kummastab see, kuidas inimeste iseloomud on väga otseses seoses sellega, kuidas nende elu kulgeb. Kindlasti oled mõelnud, kuidas mõnel inimesel lihtsalt veab alati - ta leiab enda ümber selliseid inimesi, kes annavad tema elule juurde lisaväärtust, ta on tihtipeale õigel ajal õiges kohas ning saavutab tänu sellele ilma suurema vaevata ühe eesmärgi teise järel. Paralleelselt nendega on olemas inimesi, kes nagu oleks, aga samas nagu ei ole ka. Nende tujud liiguvad üles-alla, mistõttu neid on raske mõista. Nad teevad otsuseid, mida ka on raske mõista ja neil sageli "kohe lihtsalt ei vea". Ja kui neid inimesi omavahel võrrelda, siis on ilmselge, et ütlus "igaüks on oma õnne sepp" peab vett, tahad sa seda või mitte. Lootusetust lisab olukorrale vaid see, et need "õnnetud" inimesed, kelle iseloom neile endile takistuseks saada võib, ei suuda sellest ka kuidagi üle olla. Sest ma olen ju selline nagu ma olen, eks?

Mind võluvad rõõmsad inimesed, kes toovad seltskonda särtsu juurde. Sellised, kes sunnivad mind pingutama, et rohkem tähelepanu saada:) Ja sellepärast oli möödunud nädalavahetus kohe eriti mõnus.

Päikest!

2007-08-03T09:33:00.000+03:00

Tartu on täiesti geniaalne linn. Eriti veel hommikul, kui elu siin alles ärkab. Rüütli tänaval olevatel pinkidel istuvad kõrvuti läppariga noormees, kel kiired tööasjad lahendamist vajavad ja tema kõrval kaks vanameest, kes õllepudeli kõrvale noorusaega meenutavad. Väga shikk!

Keskpäeval jalutad kindlasti mööda muru peal lesivatest töömeestest, kes oma punastes tunkedes lõunat peavad, päikesevanne võtavad ja mööduvaid inimesi piidlevad.

Öisest Tartust ma isegi ei räägi. Tänavakohvikud on eluarmastajaid täis. Baarmanid naeratavad, lobisevad ja justkui naudiksid oma tööd. Või olen ma selleks hetkeks liiga palju veini joonud?

Muide, täiesti geniaalne on ka uus rokimüraklubi Underground linna südames, maa all.

2007-07-31T16:48:00.001+03:00

Minu elu on üks suur ootuste jada. Ootamine on see, mida ma ei salli, aga ilma selleta on elu tühi. Asjad, mis tahavad ootamist, on kätte jõudes eriti südamelähedased.

Hetkel ootan ma augustit. Siis kui saan oma viimse kui asja Pärnusse viia ja end seal sisse seada. Et ma saaks oma kodus külalisi vastu võtta. Kooki küpsetada ja küünlaid põletada. Et ma saaks minna Vallikääru lonkima ja Tervisesse türgi sauna. Naine, eks?

Selleks, et need asjad kätte jõuaksid, on vaja tõmmata kokku otsad Tartus. Ma tean, ma tean - esimesed paar päeva nutan ma endal silmad peast, sest Mobisse jääb palju maha. Aga ikkagi tahan ma juba ära. Naine, eks?

Ma olen viimasel ajal nii palju sõitnud, et tunnen end nagu pikamaa-taksojuhina. Tartu-Pärnu-Jõgeva-Tartu-Pärnu-Nõva-Pärnu-Tartu...öakk. Aga ma ei jõua ära oodata, mil saan minna Võrtsu äärde ja mere äärde. Naine, eks?

Ja mul on uus armastus. Õigemi, kaks uut armastust. System Of a Down'i "Mesmerize". Öeldakse, et geniaalsusest hulluseni on vaid üks samm. Nemad on selle astunud. See samm oli geniaalne.

Ja Sixx:AM "The Heroin Diaries Soundtrack". Teha raamatule heliriba on täiesti geniaalne. Ootan järgmist sammu.

Everybody gets high
Everybody gets low
Everybody gets bruised
Everybody gets sold

/Van Nuys/

2007-07-24T10:03:00.000+03:00

Uudis: Jennifer Aniston sai joogast hingejõudu

Midagi Siimule kah:

PS! Mu vanemad on järjekordselt reisilt tagasi (tegelt juba ammu), aga siit saab nende tegemiste kohta lähemalt lugeda.

2007-07-23T10:31:00.000+03:00

Väikesed lapsed on imearmsad. Eriti veel, kui nad on rahulikud ja nunnud. Samamoodi nagu väikesed kutsud ja väikesed kiisud on armsad, seni kuni nad ei pissi kõike täis, ei lõhu mööblit ega käi mulle närvidele:) Eile käisime külas Liis Sepal, kes on tänase päeva seisuga 11 päeva vana.

Nädalavahetus oli raju. Tõsine suvine pummelung looduskaunis ämma-äia kodus. Kogu nädalavahetuse algatas uue kodu ja töö otsimine. Lisaks peotäis sauna, hulgaliselt rannailma ja väike suplus merevees. Siiani on Pärnu jätnud mulle vaid hea mulje. Tundub lausa nagu oodataks mind seal. Can't wait!

2007-07-09T08:39:00.000+03:00

Nii, kui ma pärast ülikooli lõpetamist puhkuselt koju tulin, ootas mind ees üllatus - õppelaenu tagasimaksegraafik! Naiss. Kui ma vaid teaks, kus ma elama ja töötama ning kelle rahakotist arveid maksma hakkan! Reaalsus kikib inni, nagu öeldakse.

Eile vaatasin "Klassi" ära. Kuna ma olin teadlik selle äärmiselt masendavast mõjust, siis oskasin end juba ette valmistada ning aeg-ajalt endale meelde tuletada, et "see on kõigest film". Kui hakkasin seejärel oma kooliaega meenutama, siis tulid küll mõned seigad meelde, kus kellegi jope vedeles garderoobi prügikastis (hõkk!) või kuidas klassiõdede vaheline rivaalitsemine igapäevaellu "põnevust" tõi. Aga minu sinisilmne süda siiski usub, et nii nagu igas klassis on oma Tõnisson ja Toots, on igas klassis ka keegi, kes ei laseks tervel klassil ühe inimese vastu seista (eriti tänapäeval!). Vähemalt mitte füüsilist vägivalda tolereerides. Ja lisaks sellele usub minu sinisilmne süda, et abi palumine ei ole häbiasi.

Aga mine võta kinni, inimesi on ju igasuguseid ja noorena ei oska asju objektiivselt hinnata. Kõigile neile, kes tunnevad või on elus tundnud, et neile tehakse ülekohut, teadmiseks - "Karma is a bitch"! :)

2007-07-05T17:26:00.000+03:00

Ma olen nädala jooksul teinud mitut asja esimest korda elus.

Esiteks, käisin ma kalal. Ma olen ka varem kalal käinud, aga pole kunagi ühtegi kala ise püüdnud. Ja see on väga mõnus spordiala. Nagu ütles Veiko: kalapüüdmine on nagu mäng - kord võidab kala ja kord võidab kalamees! Mängurõõmule lisaks veel linnulaul ja ussipiinamine - milline mõnus kooslus.

Teiseks, mängisin ma jalgpalli. Okeiokei, kooli ajal sai koos klassiõdedega pallile järele joostud ja mingis suunas seda ka edasi lükatud, aga ma ei nimetaks seda jalgpalli mängimiseks. Minu kolleegid aga on mõnusalt spordilembesed ja sel nädalal esimest korda leidsin end nendega koos "päris" jalkat mängimas. Kui shvonism ja seksism välja arvata, siis on meestega päris fun sportida. Selle tegevuse tulemuseks on mul mõlema suure varba küüned katki, naermis-, keeramis- ja kõndimislihased valusad ja untsuläinud maniküür. Aga õnneks kasvavad küüned tagasi ja lihastel on kombeks taastuda.

Kolmandaks käisin ma elus esimest korda Inese ja Blacky kontsertidel. Mõlemal olin ma umbes kaks minutit. Aga kontsert oli ja mina olin. Õllesummeril polnud ma varem käinud ja The Sun polnud varem tundunud igavam. Seegi esimene kord.

2007-06-28T15:19:00.000+03:00

Mu ema rääkis mulle kunagi, et elu on täis juhuseid. Mida "suuremalt" sa elad, seda suuremad on need juhused, mis sinu elu muuta võivad. Kuskilt on kõrvu jäänud ka ütlus, et "elu on suunatud juhus". Iga päev on täis juhuseid, millest suuremat osa sa arvatavasti ei adugi. Aga mõnikord juhtuvad suuremad juhused, mis tõmbavad sind endaga kaasa.

Miks on oluline käia ülikoolis? Miks on suhtlemisaltid ja positiivsed inimesed edukamad kui kinnised inimesed? Miks tuleb elus avanevatest võimalustest kinni haarata ja neid (mitte liiga meeleheitlikult) ekspluateerida?

Sellepärast, et kõik need inimesed ja olukorrad, mida selliselt elatud elu endaga kaasa toob, võivad mõnel hetkel olla võtmeteguriks sinu edu ja tuleviku kujundamisel. Sa ei saa iial teadlikult olla õigel ajal õiges kohas, aga sa saad püüda suhelda õigete inimestega. Nendega, kelles on elujõudu, tegutsemistahet, unistusi ja kes sind sellega nakatavad. Ja nende elumuutvad juhused võivad nakatada ka sinu elu muutvaid juhuseid...

Call me loll, aga mind ajab siiralt marru üks naine, kes ei saa iseendaga hakkama. Tema emotsioonid on palju suuremad kui tema võimed ja nii jätab ta unarusse oma sõbrad ja kallimad, et oma maailmavalu rahuldada. Ja kui talle märkus teha, siis ta vabandab ja palub end mitte vihata? Loomulikult, ma ei vihka teda. Aga ma liigun ükskõiksuse suunas, mis on minu arvates hullem kui vihkamine.

Miks ma nii teen? Sest ma ei taha oma ellu inimest, kelles ei ole elujõudu, tegutsemistahet ega unistusi...

Kolm aastat tagasi kirjutasin nii:

Igatsen ema ja tema kirglikku vaimustust asjadest tema ümber. Igatsen isa, kelle käes on kõik, mida mina eales igatseda võin. Ma igatsen tulla koju, kus veiniklaasid on ööseks laua peale ununenud, kohvikann pooleldi täis juba külmaks läinud kohvi, telekas üksinda mängimas.. Praegu seda ei ole - külmkapp on tühi, toad on korras ja kohvikannu pole ammu keegi enam kasutanud.

Hetkel olen samas seisus. Täpselt samas seisus.

Tahan juba Pärnusse!

2007-06-21T11:55:00.001+03:00

On sul kunagi olnud nii, et ärkad hullult mõnusa une pealt üles ja seejärel üritad meeleheitlikult uuesti magama jääda, et seda sama und kas või natukene veel edasi näha?

Ma olin nii kaua oodanud ülikooli lõpetamist. Juba eelmisel aastal käisin vesise suuga ümber peahoone ja unistasin sellest, kuidas ma ise diplomiga uksest välja astun. Terve aasta möödus lõpetamiseihaluses. Mida lähemale see jõudis, seda uskumatum see tundus. Mitte sellepärast, et selle kättesaamine nii raske oleks olnud, aga kuna see on kuidagi klisheelikult tähtis osa noore inimese elust.

Terve päev oligi justkui see hea unenägu, mille jooksul ma tabasin end korduvalt mõttelt, et see ometi veel läbi ei saaks:) Ja järgmisel hetkel avastasin, et see unenägu on muutunud tõeliseks läbuks, kus koridor on suitsetajaid täis, õppejõud miilustavad pimedates nurkades tudengitega ning igivanad vilistlased on noored tantsuplatsilt minema tantsinud.

Minu lillelihased on ikka veel valusad. Kauaigatsetud kleit on maandunud koos ülejäänud musta pesuga korvi, diplom vedeleb lohakalt laual ja viimased peotagajärjed on minust jäljetult haihtunud...

Nüüd otsin tööd.

2007-06-18T13:46:00.000+03:00

Mind ajab praegu närvi see:

-et paar klienti on nõmedad
-et ilmateade lubas homseks Tartusse vihma
-et tegelikult hakkas hoopis täna Tartus vihma sadama
-et ma ei ole viimasel ajal hästi maganud
-et M. võibolla ei saagi mu lõpetamisele tulla
-et kontori laes miski asi krabistab juba viimased paar nädalat
-et ma ei viitsi tööd teha
-et ma ei tea, mis must edasi saab
-et mul ei tule rohkem meelde, mis mind närvi ajab

Kõik on halvasti.

2007-06-14T18:30:00.000+03:00

Ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma tagasi koju kolisin ja sellest, kuidas ma olen üks suur küsimärk, kui mult midagi tuleviku suhtes küsida. See natuke häirib. Aga ma ei viitsi viriseda ja halada. Ma lihtsalt ei jõua enam ära oodata... ei jõua.

2007-06-03T20:05:00.001+03:00

Mulle meeldivad lood, mis teevad armu- ja muud valud ilusaks. Sest kellegi igatsemine, armumine ja pettumine on ainult edasiviivad jõud. Ja mulle meeldib, kui ma avastan enda jaoks uusi, geniaalseid lugusid... tead küll, kõrvaklapid ja külmavärinad...mmmm....

Aga mulle meeldib ka see, et kool on läbi. Ülikool. Olen kraadiga. Käisin vapralt oma koolilõpu kadalipu läbi ja ilma ühegi komistuseta. Tehke järgi:) Ma ei tundnud kahjuks mingit orgastilist pingelangust pärast kaitsmiselt lahkumist, aga iga päevaga süveneb rahuolu ja teadmine sellest, et olen hakkama saanud.

Ja siis tuleb päike ja teeb pai. Koer on hakanud sõna kuulama ja südames on selline magusmõrkjas igatsus armsama järele.. Hea.

2007-05-25T21:46:00.000+03:00

Kop-kop-kop koputab kopakas mu uksele... Tegelikult on see veidi pseudo-kopakas. Viisakusest teiste vastu, kes ka ülikooli lõpetavad?:) Ma tahan, et kool saaks ometi juba läbi. Aga mida lähemale see jõuab, seda rohkem kardan ma seda, mis saab pärast. Ma ei julge kodus enam isegi küsida, et mis meist saab.. Aga ma tean ju, et saab:)

Viimasel ajal on kõik kuidagi vaikseks jäänud. Sõbrad, kes olid, on ära kadunud. Päriselt. Nii ära kadunud, et ma keeldun neile helistamast. Loomulikult ma igatsen, aga pettumus on veel liiga suur. Ma üldiselt ei ole selline viriseja, aga kohustused ja tegematajätmised rusuvad nii, et see teeb mind ebameeldivaks inimeseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed mulle närvidele käivad, sest ma ju armastan inimesi. Aga mitte täna.

Pealegi on armastamiseks liiga palav...