Tundub, et tasapisi hakkab projekt "rasedus" lõpule jõudma. Juba tunnen siin ja seal "kahtlaseid" aistinguid, mis on minu jaoks uued ja huvitavad. Sünnitust ootan nagu lapsuke jõuluvana ja tahan seda kogeda. Aga sellest ma vist juba eelmises postituses rääkisin.
Eile avastasin, endale rõõmuks, kui me võimlemises tasakaaluharjutust tegime ja pidime oma välise tasakaalu sisemisega haakima, et mu elu on läinud täpselt nii nagu salamahti unistanud olen. Ja ma ei pelga seda välja öelda, sest positiivne mõtlemine on ennast minu jaoks korduvalt tõestanud ja ma olen veendunud, et need inimesed, kes saavad korraks seisatada ja tunda, et nad on õnnelikud ja rahul, just praegu ja just nüüd, on oma elu õigesti ja hästi elanud. Ja nad on piisavalt positiivsed, et seda endale ilma valehäbita tunnistada ja endale ehk õlalegi patsutada.
Teisest küljest on see maailmaparandaja, kes minus elab, aru saanud, et kõik on suhteline. See, mis ma eelmises lõigus kirjutasin, on suhteline ja tuleneb minu praegusest meeleseisundist. Ma võiksin asju vaadata ka mõne teise nurga alt ja see oleks tol hetkel minu tõde, absoluutne ja vääramatu. Samamoodi olen ma võimetu suruma peale oma tänaseid arusaamasid kellelegi teisele, sest need on suhtelised ja tema on suhteline.
Need, veidi keerulised ja võrdlemisi suhtelised, mõtted on mulle pähe istutanud paiknemine kahe maailma, haigla ja ürgemade oma, vahel. See teema on lõppematu ja täitmatu ja ma keeldun lõplikku seisukohta võtmast, sest kõik on ju suhteline. Ma võin ju uskuda ja aru saada, et lapse sünd on üks kõige ürgsemaid nähtusi maailma ajaloos ja aastatuhandeid on seda tehtud kodus, ilma lääne meditsiini "tarkuseta". Ja ma täitsa usun neid, kes usuvad, et emotsioon, millega last sünnitatakse, kandub edasi lapse sisse ja peegeldub temast kuni tema elu lõpuni. Paistku see siis välja tema rahulolevast näost, õndsast meelest või elujanust, mis teda toidab.
Teisest küljest on nende samade aastatuhandete kestel sünni käigus surnud tuhandeid väikeseid inimesi, sest loodus tahab nii. Ja me võime seda küll teadvustada, et nii see oli, ent tänapäeva läänestunud ühiskond koos kõigi oma oskuste ja teadmistega ei hakka sellele kaasa aplodeerima, kui see juhtub, vaid püüab sekkuda. Küllap see on ka üks põhjuseid, miks inimene peab end looduse krooniks ja kõigevägevamaks. Kuna haigla "päästab elusid", siis ei saa imestada, et ka haigla mentaliteet on pidada end kõigevägevamaks ja sealjuures vägevamaks kui on naise loomulikud instinktid, sünnituse loomulik kulg ja lapse loomulik sünd. Haigla seab oma standardid, sest ei saa lubada endale läbikukkumist elude "päästmisel" ja neid standardeid tuleb emadel arvestada, kui neile annab kindlustunnet see, et kogu läänemeditsiiniline tarkus ja kogemus on neile võimaldatud. Jah, võib juhtuda, et need samad standardid ja protseduurireeglid, mis haigla on kehtestanud, arvestades üldist keskmist ja püüdes omavastutust viia miinimumini, võivad üksikjuhtudel põhjustada kriitiliste olukordade tekkimist, aga see on juba paratamatus, millega võidelda on täna veel liiga vara.
Nii olen mina enda jaoks lahti mõtestanud kodus sünnitamise ja haiglas sünnitamise vastuolu ja võtnud seisukohaks, et ma seisukohta ei võta. Kuna minu ülim eesmärk on oma hingav laps oma rinnale saada, siis kasutan juhust ja usaldan. Usaldan Elu, et haigla standardid ei teeks minu lapsele siia ilma tulekut raskemaks kui see juba on ja et positiivne mõtlemine on mulle heaks kompanjoniks ka sellel rännakul. 10:21 2 comments
Kui muidu räägitakse, et raseduse 1. ja 3. trimester (ehk alguse ja lõpuaeg) on kõige raskemad, siis mina naudin oma olekut just praegu, mil ma saan keskenduda vaid oma uuele projektile "Pean saama lapse, muidu suren 2010". Nii imetlen ma aegajalt ikka oma kasvavat kõhukest ja naudin sellega kaasnevat tähelepanu (inimesed tõepoolest jõllitavad seda!). Mõõdukas koguses pesapunumist on ka ainult hea - eile sai kokku pandud ka voodike ja täna ostetud voodipesu, milles minu lapsuke loodetavasti õndsa und magama hakkab. Nii on ilus on seda meie suure voodi kõrval näha..see passib sinna hästi.
Täna käisin taaskord ämmaemanda vastuvõtul, kes mind igakuiselt mõõdab ja kaalub ja nõu annab. Tema juures käimine on minu jaoks iga kord tõeline sündmus, sest siis on lootust lapsukese kohta jälle midagi uut kuulda - kõige parem kui südametoone! Need on nii nunnud:)
Tänu sellele, et viimastel nädalatel olen sünnitoetajate grupis võimlemas käinud, olen näinud kahe täiesti erineva maailma kokkupõrget ja püüdnud nende kahe vahel mõistusega laveerida. Sünnitoetajate grupp on selles mõttes igati tänuväärne ja ma olen über rahul, et nad enese jaoks avastasin, sest tore on rääkida ja kuulata inimesi, kellel on aaa) terve jalgpallimeeskonna jagu kogemusi ja bee) kellega koos on palju lihtsam kord nädalas aeg maha võtta ja natuke oma koibi sirutada. Nad on seal tõelised ürgemad, kes sünnitavad oma lapsed kodus ning eiravad neidsamu protseduure, mida mina nii naudin, nagu tuld.
Neile oponeerib kogu lääne meditsiin oma aus ja hiilguses. Tõepoolest, haigla nimetuski ei viita just positiivsetele kogemustele, ent minu realistlik mina saab aru, et see on minusuguse jaoks siiski parim viis oma laps elusalt kätte saada. Ainus võimalus on end ise kogu protseduuriga võimalikult kurssi viia, arvestada haigla kombeid ja süsteeme, kuid samas püüda ka esmalt ja kõigetähtsamalt kuulata oma keha ja seda usaldada, sest tema teab...
Nii et tänase seisuga olen otsustanud sünnitada Pärnu haiglas ilma tasulise ämmaka teenust kasutamata, sest elus lähevad asjad nagunii nii nagu minema peavad. Olen ju vankumatult seda usku, miks siis liialt tõmmelda!
Augustiunetuse festival sai üliedukalt välja veetud. Oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet ja juba on naistel plaanis uut organiseerima hakata. Ja kahtlemata see uus ka tuleb ja ma loodan oma väikese lapse kõrvalt ka selle jaoks aega leida, sest uhkus säärase sümpaatse ürituse korraldustiimis olla on imesuur. 19:38 0 comments
Ja nii ma laveerin avameelsuse ja liigse avameelsuse piirimail, püüdes olla aus ja loetav, aga kunagi mitte päris lõpuni. Mingil määral manipuleerime me kõikide inimestega meie ümber, seda enam nendega, kellega oleme koos suurema osa oma ajast.
Seda sama õpin ka oma 11-aastase vennatütrega suheldes. Ehkki temaga me kokku ei ela, on käesolev suvi andnud palju võimalusi ja põhjuseid koos olla. Vahepeal on ta muuhulgas märkamatult suureks saanud, see tähendab et lapsest on sirgunud sarvede ja sabaga teismeline. Kui ma ise sama vanuselt olin maailma- ja suhteteemadel loll nagu aasal määgiv lammas, siis tema on juba järgmine põlvkond, kel kohustus eelmisest varem "päris" maailma astuda. Mida avatum on ühiskond, seda rohkem on infot, mida see noor aru peab oskama selekteerida ja filtreerida. Inimsuhted ei ole enam magamistubades ja kappides peidus, meedia söödab pidevalt ette uusi sotsiaalseid norme, tehnoloogia kaotab ära selle õhkõrna joone, mis reaalsust ja fassaadi eraldab.
Neid mõtteid mõeldes hakkab mul kõhe, sest ka minu sees küpseb üks peatne varateismeline, kes on vastamisi kõikide ahvatluste ja ohtudega, mida üha arenev maailm pakub. Jah, ma tean, pole see asi nii hull midagi. Olen mina hakkama saanud ja olen näinud neidki, kes veel dekaad tagasi oma vanematele ja kodudele sõja kuulutasid, ent nüüd nendes samades kodudes koos oma lastega aega veedavad. Ja vanematel end aidata lasevad.
Aga kuidas saan mina hakkama selles uues rollis, mis mind tsirka kümne aasta pärast ootab? Ja kuidas saame meie isana ja emana hakkama meeskonnas, kus on vaid mängijad, mitte ühtegi kaptenit? Kuidas mõjutab see meie omavahelist läbisaamist, kui kolmandad osapooled sellega manipuleerima hakkavad?
Natuke kõhedad küsimused, oder was? 18:31 0 comments
Aga suures osas mööduvad minu päevad ikkagi lapseootuse tähe all ja see on vaid üks suur rõõm. Juba mõnda aega tunnen ma pidevalt, et ma ei ole üksi... See on natuke veider teadmine, eriti kui olen mitu päeva justkui üksi kodus olnud, üksi õhtuti magama läinud ja üksinda ärganud. Aga ei, ikkagi ma ei ole üksi, sest Tema on ju minuga. Ma pean temaga arvestama, ma tunnen teda ja mõtlen tema peale kogu aeg... Ja see on nii armas, kuidas ta hommikul, kui ma ärkan ja käe kõhu peale panen, mind väikese jalamüksuga tervitab ja siis õndsalt oma beebiund edasi magab. Aga minul on süda kohe rahul, sest tean, et kõik on hästi. Ja see kõik on päriselt...
Alates eelmisest nädalast hakkasin käima ka rasedate võimlemises, kus lisaks koivasirutusele ja kõhukeerutusele ka lihtsalt juttu aetakse ja kogemusi vahetakse. Esmasünnitajale võrdlemisi tarviline abivahend, et end kõigega kurssi viia. Nii et ühest küljest olen super rahul...Teisest küljest tunnen end siiski pisut ka võõrkehana. Mingi piirini on hea pläkutada, rääkida lootekottidest ja rinnanibudest, aga nagu ma ütlesin, siis mingi piirini. Sel samal põhjusel viitsin üha vähem raisata aega erinevates foorumites võõraste inimeste muresid lugedes. Oma isiklikud küsimused lahendan isiklikult, eksju. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end oma kehas koos oma lapsega tunnen ja seda vähem muretsen erinevate asjade pärast, mis kõik võib olla. Pean meeles Siimu Ronja sünnijärgset FB's maha hõigatud lauset, et kõik, mis vastsündinuga seoses tundub kahtlane või imelik, on tegelikult jumalast normaalne! Küllap kehtib see ka raseduse kohta. Seda Siim lihtsalt ei tea:)
Pooletunnisest jalutamisest ca 30-kraadises Pärnus on jalad kergelt paistes ja hellad. Ja kõht ei kannata liigset kiirustamist. Ideaalne võimalus tempot veelgi aeglustada ja elu ilusaimat aega nautida. 21:59 0 comments
Lisaks beebindusele on päevakorral ka ürituse korraldamine. Nagu tavaliselt, paelub mind igapäeva pisiasjadest rohkem see, kuidas asjad ja süsteemid ajas ja ruumis toimivad. Teisisõnu see, kuidas meeskond toimib, millised on inimesed selle sees, kuidas mõjutab aeg inimestevahelist suhtlust, kuidas keegi pingelises olukorras käitub jne jne. Aga seda kõike ei oleks, kui ei oleks kampa ala-rakendatud initsiatiivitare, kes justkui magnetina tõmbaksid endale ligi teisi võrratuid vabatahtlikke. Minu tööks on aidata kaasa kodulehe ja kava koostamisele, panustades selleks veidi oma halle ajurakke ja aega. Viimast on mul kuhjaga, eriti kuna nendesamuste kuumade ilmadega ei ole mul nagunii muud paremat teha, kui puhuri vihus arvutiga tõtt vahtida. 22:56 0 comments
Sellest hoolimata püüan seltskonnas säilitada normaalse inimese kuvandit ning mitte oma elamuskogemusi teistele peale suruda. Ehk see siin ongi üheks väljundiks ja iseendale tulevikus meenutamiseks. Minu õnneks on neid, kel samad teemad päevakorral, päris palju ning päris üksi ma oma õnnes ei ole. Igal juhul on praegu minu elus üks väga ilus aeg ja ma ei pelga seda välja hõisata.
Lapsuke peab täna jälle ülekõhulist tantsupidu ja see on nii äraütlemata kihvt. Ka on ta usinalt luksuma hakanud, mis raamatutarkuse järgi tähendab seda, et ta imeb oma pöialt (või muid näppe) ehk teeb harjutusi iseseisvaks eluks. Samas on mul temast loomulikult kahju, sest luksumine on ju tüütu ja tüütav, aga püüan asjale positiivselt läheneda ja rahustan end mõttega, et peale selle väikese vea on tal praegu äraütlemata mõnus olla.
Praeguste kuumade ilmadega on mul tänu oma seisundile ka olemas hea vabandus toas istuda ja mitte randa enesepiinamisega tegelema minna. Nii ma istun tiiviku tuules, söön jääkuubikuid ja unistan jahedast oktoobrikuust... 16:08 0 comments
Selle töölt äraminemisega on huvitavad lood. Ühest küljest (ja väga tõsiseltvõetavast küljest) tahaks ma juba pikale puhkusele minna ja kõik tööga seotud teemad kuskile tagavara kausta ära tõsta ja mõneks ajaks tallele panna. Teisest küljest on minu äraminemise aeg sattunud tööalaselt väga huvitavasse perioodi, mille tõttu on mul tsipake isegi kahju ära minna. Aga hästi tsutsukene ainult. Suurem osa minust (see, mida juba 6 kilo juurde on tulnud) tahaks jätkuvalt varbad merevette lükata ja maailmaime sündimist aktiivselt ootama jääda. Pealegi, lähtudes minu kulgeva eluviisi filosoofiast, lähevad asjad alati nii nagu nad minema peavad. Seega, kui ma ei oleks praegu ära minemise olukorras, siis kes teab - võibolla ei oleks ka tööalased protsessid just sellises suunas liikunud nagu nad tänaseks liikunud on. Ja kui ma paari aasta pärast tagasi tulen ja olukord pole enam täpselt see, mis täna, siis see on ka okei ja kuidagi jõuan ma ikka õigesse kohta pärale. Ei muretse. 14:11 0 comments
Rasedusega seoses olen hakanud senisest enam tähelepanu pöörama nii sellele, mis toimub minu sees kui ka sellele, kuidas kõik, mis toimub minu ümber mõjutab seda, mis minu sees. Lugesin raamatut "Mina olen ookean", kus keskkonnateadlane räägib omaenda rasedusest ja selle ajal mõlgutatud mõtetest maailma saastatuse kohta. Nii näiteks kõlab üsna võikana tõdemus, et kui meile on seni õpetatud, et toitumisahela tipus on inimene, siis tegelikult see nii ju ei ole - toitumisahela tipus on pisike rinnapiima tarbiv beebi. Ja mida kauem lapsuke rinnapiima sööb, seda rohkem temasse ema elu jooksul kogunenud mürke jõuab. Samas on rinnapiim looduslikult kõige parem immuunsüsteemi looja ja lapse kaitsja, lisaks emotsionaalsele sidemele, mis ema ja lapse vahel tekib. Ja kuigi ma tean, et oleksin pidanud juba 10 aastat tagasi väga tõsiselt oma toitumis- ja tarbimisharjumused üle vaatama, et täna võimalikult vähe oma last kahjustada, püüan seda teha nüüd - vahetan välja kosmeetika ja kodukeemia, mis mind päevast päeva tasapisi mürgitavad, toidu valmistamiseks püüan hankida võimalikult töötlemata ja pritsimata saaduseid, eriti hea, kui need oleksid oma käte ja hingega kasvatatud. Püüan palju mõelda ilusaid ja häid mõtteid ning kogeda ilusaid ja häid emotsioone.
Projekt "automüük" on lõppenud ja seda üpris ootuspärasel viisil - ma ei müünud teda maha. Ehkki kuu aega oli kuulutus üleval ja koguaeg vähemalt üks huviline, päädis kogu asi ikkagi sellega, et mulle hakkas üha enam tunduma, et mul võib seda rohelist konna ikkagi vaja minna, ka siis kui tööl ei käi. Nii näiteks tundub mõistlik, et mul on olemas võimalus sõita kodu ümbrusest veidi kaugemale jalutama või minna turule toidukraami ostma. Või arsti juurde. Või maale vanaema juurde:) Nüüd olen teda kõpitseda ka lasknud, enam ta ei kolise, ei hakka suvalisel ajal kojamehi välgutama ja kuuma ilmaga läheb käima ka (ma loodan).
Jaanipäev oli sel aastal mõnusalt tore. Sai päikest ja sauna, nalja ja magusat und. Nüüd on jäänud veel kaks nädalat töörežiimi, millest viimane on vabas graafikus ning siis võib suur suvi ja elumuutus alata! 10:21 0 comments
Lapsuke kasvab järjest rohkem ja järjest rohkem südame külge. Õhtuti enne magamajäämist vaatan läbi kõhu, kuidas ta siblib ja rahmeldab ja ööks head asendit leida püüab. Tundub, et ta isegi vastab minu puudutustele ja see teeb meele eriti härdaks. Mõnikord on mul täitsa kahju, et M. ei saa seda ootamist sama intensiivselt nautida nagu mina, sest tema on praegu vaid kõrvalseisja. Mehed vist saavadki isaks alles siis, kui laps nende kätel on, mina tunnen juba praegu, et olen täieõiguslik ema, kelle laps on lihtsalt veel südame all.
Auto on veel ikka müügis. Huvilisi on jube palju olnud, aga seni ei ole keegi veel autot piisavalt heaks pidanud. Nüüd sain muidugi teada, et turvapatjade ja kogu süsteemi panemine läheks sisuliselt sama kalliks maksma kui auto ise. See teeb meele mõruks. Aga ma püüan sellest üle olla ja Lehetäis hoopis nautida. Küll saab need rahaasjad ka jonksu ja M. ju aitab elada. Kui tuleb inimene, kelle jaoks see on unistuste auto, on see ainult rõõmuks meile kõigile:) Elu on ikkagi ilus vist. 11:00 0 comments
Automüügiga erilisi edusamme teinud ei ole, ehkki huvilistest puudust ei tule. Vend imestab siiani kui palju neid olnud on. Aga eks see üks tüütu mure ole, mille tahaks lihtsalt kaelast ära saada, isegi kui elukvaliteet pärast seda oluliselt ei paraneks. Praeguseks on kõik tõsisemad huvilised olnud naised, mis on mõnes mõtte hea, kuid teisest küljest jälle mitte niiväga, sest naised tunnevad ise ka, et nad ei jaga autodest ikkagi ööd ega mütsi ja sellepärast löövad põnnama. Mul oleks vaja kedagi, kes on hinnatundlik ega noriks iga väikese detaili pärast.
Aga püüan endale pidevalt sisendada, et küll see õige ostja tuleb ja mitte selle pärast muretsemisele eriti energiat kulutada. Ehkki vahepeal tahaks juba, et see läbi oleks, see autoomanikupõli. Selles mõttes on mul kogemuse üle hea meel, et see on väärtus omaette ja aitab tulevikus kindlasti õigemaid otsuseid langetada, aga kooliraha on üsna kalliks läinud. Eriti praegu, kus ma üritan oma rahaasjad jonksu saada.
Kui eilne ilm oli super, päike soojendas mõnusalt ja tuul sasis õrnalt juustes, siis tänasega võib vist suve lõppenuks pidada. Vihma sajab, tuul ulub ja uni jäi minust veel maha voodisse pikutama. Ja suvele omaselt on kolledžis tühjus, eriti kui saabuda tööle hommikul kl 8. Vaid ventilaator uluvad oma undavat laulu.
Täna on selline tunne, et tahaks teki all tasakesi raamatut lugeda, mitte mõelda ja kalkuleerida rahamõtteid ja lihtsalt olla. 08:59 0 comments
Ma olen viimased paar kuud pisteliselt oma vanu sissekandeid lugenud, kohe neid päris vanu, algusest peale. See on tegelikult nii ebareaalne, kuidas ma saan lihtsalt kerida oma aastaid ja kuid üles-alla ja klõpsata mingil suvalisel real ja minna tagasi nendesse aegadesse, tunnetesse ja mõtetesse.
31. mai 2003
"Üks asi on veel tore - see, et mul tundub hetkel kõik ilus olevat. Ja ma tunnen iga keharakuga, et ma muutun. Ehk isegi arenen. Ja mul on iseendaga nii meeletult hea olla. Vaid üks inimene on lubatud meie kahe vahele.."
31. mai 2004
"Tädipoeg Veiko 06.12.1984 - 30.05.2004"
Veel tänaseni tundub mulle justkui oleks Veiko ühel pikal-pikal reisil ja kui ta tagasi tuleb, siis ma võõrastan natuke, ent vaatan teda eemalt, kuidas ta on muutunud ja kuulan tema jutte ja mõtteid..
Aga täna tahtsin ma veel rääkida sellest, kui mõnus Pärnu ikkagi on. Ja kuigi Tartu on mu kodulinn ja ma lähen sinna iga kord rõõmuga, siis väga kodune on ka Pärnu. Ma olen Tartus on palju neid, kelle peale ma aegajalt mõtlen ja püüan ikka trehvata, kui sealkandis käimas olen, ent see ongi see äraolemise võlu, mis ajendab helistama ja kokku saama. Kui ma seal elaksin, siis ma arvatavasti ei viitsiks nendega rohkem suhelda kui praegu.
Suvi on Pärnusse jõudnud ja see on absoluutne rõõm. 12:04 0 comments
Kahtlemata ilma jutumärkideta on huvitavad olnud uued elamused, mis lapseootusega kaasnevad. See on nii kummastav, kuidas armastus minus päev-päevalt kasvab. Aegajalt lendavad mul kõhus liblikad, nagu enne esimest suudlust või matemaatikaeksamit. Ja mulle meeldib mõte, et minu sees on inimene, kes üle kõige siin maailmas vajab kaitset ja hellust. Ja seda on minus ohtralt.
Ma ei hakka isegi rääkima sellest tundest, mis mind valdab, kui ma panen oma käe kõhule ja tunnen omaenda last liigutamas. See on umbes sama tunne nagu siis, kui sul on mingi hirmus-hirmus suur unistus ja sa näed unes, et see unistus täitus. Ainult selle vahega, et mina saan täna oma "unistust" päriselt tunda, naba all.
Ma ei taha kõlada liialt pateetilisena, ent küllap tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et seda kogemust ei saa aimata enne, kui see käes on. Ja kahtlemata on see kogemus naisel ja mehel erinev. Jah, mees elab kaasa ja valmistub samuti elumuutuseks, ent tema jaoks muutub asi reaalseks alles siis, kui laps tema kätel on. Minu jaoks on see väga reaalne juba täna.
Eile käisime kohustuslikus korras taaskord arstil ning kiikasime modernse tehnoloogia abil lapse "korterisse". Seal on parajalt kitsas ja nagu arst arvas, siis on "masu aeg ja tuleb kitsastes oludes hakkama saada":) Kui tavaliselt saab just sellel, raseduse keskpaigas toimuval uuringul teada ka lapse soo, siis meie oma oli end alles hommikuses uneasendis mõnusalt kerra tõmmanud ning korraks vaid sirutas ennast, et siis külge vahetada ja edasi põõnata. Täpselt nagu päris inimene, aga omaenda väikeses maailmas:)
Nii et jätkuvalt on päevakorral teema "poiss või tüdruk" ja pinge muudkui kasvab..:)
Jutt läks pikaks ja jõuan alles nüüd jutumärkidega huvitavate teemadeni. Nimelt olen hetkel elukooli 25. kursusel olles läbimas loengusarja "autoomaniku rõõmud ja mured". Olen oma lehetäid nüüd pidanud pea 2 aastat ja tõusude-mõõnadega olnud talle küllaltki tubli omanik. Teda on pestud, on kustud, on kammitud. Ja minu rahakotist on rohkem raha kulutatud, kui ma seda kokku liita tahaksin. Ja tegemist on ju veel miniautoga, mis mõne meelest kvalifitseerub pelgalt seljakotiks.
Kuna seoses elukorralduse muutumisega tekkis minus kindel teadmine ja autost lahtisaamise tahtmine, olen küpsuseksami teemaks valinud "kasutatud auto maha müümine". Jah, huvilisi on ja "tänu" inimeste kasinamatele sissetulekutele on ökonoomne auto ka väga popp. Kõik tunduski roosiline seni, kuni lasin ta esindusmeestel üle vaadata ning selgus, et sellel roosil on mõned teravad okkad ka ikka sees. Nimelt on auto üle-eelmine või veelgi varasem omanik selle turvapadjad ära tarbinud ning näinud kõvasti tehnilist vaeva, et nende puudumist uute ostjate (tõenäoliselt minu venna, kelle käest mina ta ostsin) eest varjata. Nüüd olen mina see jopski, kes on sunnitud vaagima erinevate variantide vahel:
a) leian kellegi, kes oskaks ohuteate märki displeil peita ja auto sellisena müümisega endale samas ka mõnusalt mahlane karmavõlg peale saada;
b) leian kellegi, kes on nõus auto selle võrra odavamalt ostma, mis tähendab, et koolirahad on jätkuvalt liiga suured;
c) loobun müümisest ja püüan ise temaga hakkama saada, ehkki teades, et turvapatju pole, ma sellega väga liiklusesse ei tormaks.
Ja nii ma istungi oma "eksamimaterjalide" otsas, vaagin seda, teist ja kolmat varianti ja ootan huviga, millega see saaga mul lõpeb.
Aga ma ei kurda, sest elu on ilus ja hea ja kõik, mis tuleb, on kogemist väärt. 12:54 0 comments
- väljas on umbes 28 kraadi sooja, puhub kerge merebriis ja ninasõõrmeid täidab värskelt niidetud muru lõhn
- ma olen armastust nii paksult täis, et see ei taha minu sisse ära mahtuda
- minus tuksub veel üks väike süda, üks väike uus elu, mis annab endast aegajalt armsasti märku
- täna on neljapäev ja homme juba reede, mis tähendab, et tulemas on järjekordne mõnus nädalavahetus kallima, armsamate ja parimatega.
- ma küll tean, et ei tohiks, aga kõht nurrub sooja viineripiruka järele...
Minu hiljutine otsus hakata heaks on tulemusrikas ja järjekindel (projektikeeles "jätkusuutlik"). Ma olen jätkuvalt hea ja tundub, et paljud inimesed minu ümber ka. Kui kohati tundubki, et mõned asjad ei ole päris sellised nagu ma tahaks, siis lahenevad need korrad üsna ruttu minu kasuks. Kas ma korrigeerin ise oma mõtlemist või teeb seda maailm. 12:45 0 comments
Õigemini on see pähklike juba võrdlemisi suur. Täna on teine päev, mil igatsus minu eelmises postituses siiski tõeks sai, ehkki selle uskumine tuleb raskelt. Aga ilus sünnipäevakink sellegi poolest.
Minu elus on algamas uus etapp, uus peatükk selles raamatus, mida ma siia juba mõned head aastad olen ühes tähendanud. Ma jään rahulikuks, aga õnnetunne kasvab koos pähkliga. 11:33 0 comments
Minus endas kasvab üks sama suur igatsus, mille täitumine tundub nii kauge ja kättesaamatu, peaaegu ebarealistlik. Aga ma tean, et ta käib minuga igal pool kaasas ja on olemas, mis siis et ma teda ei hooma. Veel.
Küll aga hooman ma seda, kui minu peale sappi valatakse. Mind on see just viimasel ajal häirima hakanud, sest ma tunnen iga oma rakuga, kuidas minusse seeläbi negatiivsust ja tuimust süstitakse. Ma nii igatsen neid Tartu aegu, mil töökeskkond oli inimsõbralik ja rahumeelne. Hakka või uskuma vanarahva ütlemist, et naised on ussid. Kohati tundub nii küll... See pidev urgitsemine ja asjade ülevõimendamine hakkab tasapisi oma mõju avaldama. Justkui ei oleks võimalik tegeleda oma asjadega ja püüda neid teha hästi. Ma tahaksin tulla hommikul tööle, ilma et peaksin lülitama ennast kurttummale lainele ja mängima idiooti, keda see pidev halamine ei häiri. Häirib küll, ja kuidas veel.
Inimesed lihtsalt kipuvad ära unustama, et iga nende sõna, vaevaline ohe või pauguga kinni löödud uks mõjutab teisi inimesi, tema ümber.
Slow teooria kohaselt tuleks lihtsalt eemalduda. 16:51 0 comments
Täna, siin, maal, olles ma end nii õndsana ei tunne. Jah, mul on aega nii et tapab, mul on kõht täis ja terve hulk asju, millega tegeleda, aga ma ikkagi ootan midagi muud. Ma ei kujuta ette, kuidas tunneks end minu olukorras G., kellest ma täitsa usun, et ta tahaks ära, täielikku vaikusesse ja üksindusse. Aga kas ta päriselt selles vaikuses ja üksinduses olles seda naudiks või ainult mööndustega?
Mu käed on ahjude kütmisest karedad. Ma võin neid küll kreemitada, aga kohe varsti pean nendega ju jälle kuuri minema, uute puude järele. Mu pea on täis plaane, mida ma PEAKS tegema, et saaks puhkuselt naastes siiralt öelda, et veetsin selle täielikult endale pühendudes. Aga ei, ma ikkagi ronin arvutiga teki alla nagu vanasti, ikkagi on mu voodis küpsisepuru ja pea on tühi. Täpselt selline mina nagu mõned head aastad tagasi, mil päevadel ei olnud kindlat rütmi ja sisu.
Mõnes mõttes on see huvitav tunne. Selline tagasiminemine aega, mis oli hea. Ma olin ju siis ka üksinda, enamuse ajast. Teiste seas, aga üksinda. Ka teadmatus selle ees, mis saama hakkab, oli võrdväärne tänasega. Ja ma samamoodi ei tegelenud selle probleemiga piisavalt. Küllap mingi alalhoiuinstinkt. Samas olen ma alati teadnud, et kõik läheb nii nagu minema peab ja minu asi on vaid rajal püsida ja õigeid seoseid luua.
Aga ma ootan alati midagi. Kui see ei ole jõulud, siis on see sünnipäev. Kui mitte sünnipäev, siis mõni laupäev ikka. Või taaskohtumine. Või film. Ma vist jäängi alati ootama. 10:53 0 comments
Täna elan ma Pärnus korralikku väikekodanlikku elu, mul on elukaaslane, üürikorter, riigitöö ja kahe peale kaks liisinguautot. Aga lisaks sellele on mul nüüd astme või paari võrra rohkem elu- ja inimeste kogemust, iseendaga toimetulemise oskust ja rõõmu sellest, millega hakkama olen saanud. Ise.
Ma veel ei tea, kas tänane sissekanne jääb viimaseks või mitte, aga ma tean, et see koht siin on isiklik ja võrdlemisi peidetud paik. Ma tegelikult tahaksin siia tagasi kolida küll.. 16:34 0 comments
Algav on pühvli aasta. Minu aasta. Sarviline, ent rahulik. 11:17 0 comments
Täna sain natuke lennukit mängida jälle. Õigemini, kogeda isiklikult seda, mis tunne on maandumisrajale kukkuda nii, et silmad märjad. Ma ei imesta, miks hingevalust ja pettumustest nii palju kirjutatakse, lauldakse, räägitakse.. Selle kogemine tekitab inimestes lihtsalt tunde, et nad on ikkagi inimesed. Alalhoidlikkus minu sees ja vaikus pärast tormi on mulle alati meeldinud. Nüüd tahaks kohe midagi enda heaks ära teha. Täita mõni väiksem unistus või ennast armastusega poputada.
Viimasel ajal tahan ennast rohkem rakendada. Anda endast rohkem, et rohkem ka saada. See initsiatiiv kipub natuke pealesuruva keskkonna tõttu tihtipeale hääbuma, aga igasugused kõksud ja põntsud meie igapäevaelus õnneks puhuvad unistustused tavaliselt natuke suuremaks. Seni, kuni rutiin need jälle ära lämmatab..
Aga ma püüan endast ikkagi anda. Iseendale eelkõige. Olen iseenda suurim andja ja võtja. Ma annan. 13:05 1 comments
Viimasel ajal ei ole lihtne olnud. Eriti inimestel mu ümber. Ja ma olen hakanud elama läbi teiste inimeste valu. Kas see märk sellest, et kasvan paremaks inimeseks või püüan seeläbi lihtsalt enda omasid peita? Lahendada enda skisosid teisi aidates?
Vaikus enne tormi. Tegelikult on hea aeg-ajalt allpool käia, sest ülestulemise rõõm on suur. Eks nad tulevad ja lähevad. Kõige hullem on see, et elu läheb edasi. Nende samade skisodega minu sees. Nemad ei lähe. 11:01 0 comments
Võibolla tõesti, et valitsus eesotsas peaministriga on olnud liialt positiivne ning ettevõtmatu, kuid Ansip üksinda neid otsuseid ju ei langeta. Meil on terve armee inimesi, kes analüüsivad ja otsustavad, miks siis kogu rahvusliku vihaga vaid ühte meest vihtuda?
Kui me Andrusega veel mõlemad Tartus elasime (mõlemad elupõlistena, mina tudengina, tema linnapeana), ei oleks paremat linnajuhti tahta osanudki. Kodulinn kasvas ja arenes ja puudusid poliitilised kõrinärimised, mis praegu vaest Pärnut räsivad. Sellest ka minupoolne apoliitiline rõõm, kui Ansip sai ka Tallinnas tööd. Ja minu poolehoid temale on säilinud sest ajast. Isegi, kui mu elu oleks (hüpoteetiliselt kõneldes) parem olnud, kui tema toolil oleks keegi teine istunud. Ma toetan teda, sest ta on Tartust, minu kodust.
Ja sellest kõigest tulenevalt mõtlen ma, et kas need eestivenelased, kes elavad selle maa pinnal, kuid teevad seda riigivaenulikult, ei tunne oma emamaa vastu mitte samasugust veidi emotsioonidest pimestatud poolehoidu? Hoolimata sellest, et Venemaal oleks nad veel võõramad kui siin... Ja sellest tulenevalt keelduvad nad süvenemast eestikeelsesse meediasse samamoodi nagu mina väldin Ansipi-kriitilisi artikleid ning ärritun oma Tallinna Ülikooli õppejõudude vastavasisuliste iroonilis-sarkastiliste märkuste peale. Nii siinsetes venelastes kui ka minus on mingisugune põhjendamatu kiindumus objekti, mis ei pruugi meile isegi hea olla. Inimloom missugune, eksole?
Minu vend, kes on Tartust väljas elanud juba üle viie aasta, tunnistab, et kodulinnaga ei seo teda enam miski. Tema kodu on see üks ruutkilomeeter, mida ta oma kätega on raiunud ja niitnud, seenekorviga läbi kamminud, mootorrattal mürgitanud, koeraga jalutanud, saaginud ja lihvinud...
Ehk oleks meie venelastele ka vaja anda võimalus ise sellel maal midagi luua, et panna neid tundma end kui kodus ning mitte tundma end pelgalt üürilisena? 10:54 1 comments
Aga Pärnu on ka ilma tobedate turistidetagi armas. Kui ma vahepeal haudusin lahkumisplaane, siis igatsus andis endast märku juba enne kui olin teisele poole ust läinud. Järelikult olen õiges kohas. Uskumatu, et juba terve aasta olen siin elanud ja päris kenasti hakkama saanud. Mul on terve majatäis uusi tuttavaid, kellest mõned alles nüüd endale ligi on hakanud laskma. Ma tunnen ennast kohalikuna ning kitsad-käänulised tänavadki hakkavad pähe kuluma.
Sügise algust tähendab ka kooli algus. Nädal aega tagasi käisin ühe toreda tüdruku 1. klassi mineku peol. Kogemus missugune, sest viimati käisin enda omal. Ja kui aus olla, siis ei mäleta ma seda üldse. Aga nüüd olen ma ka ise koolijüts, vahest ehk lihtsalt natuke suurem jüts. Ja Tallinnaga sobitan taas tutvust. Viimane koosoldud nädalavahetus oli täitsa mõnna. Pean tunnistama, et Tallinnal on mingisugune iseloom ja "asi" täitsa olemas. Tundsin seda kahtlematult, kui mööda mereäärt Pirita poole jalutasin. Ma hakkan tal tihemini külas käima ja loodan, et meie sõprusest kasvab midagi enamat. Näiteks väga suur sõprus.
Praegu aga veedan mugavalt aega oma komforttsoonis. Siin on hea olla. 09:33 0 comments
Aga uus sügis tuleb natuke ka teistmoodi. Esiteks ei ole enam tantsukooli, mis mulle terve eelmise aasta sõbraks oli. See-eest on aga ülikool, mis hakkab minu nädalavahetusi röövima. Eile sain kätte oma tunniplaani ja see polegi nii õõvastav kui ma kartsin. Kindlasti teeb see mulle head ja paneb mõtted taas liikuma.
Nii et, kui sa minu pärast muretsesid, siis minuga on kõik hästi. Hakkan august välja tulema. Septembrisse.
Tahan paksu-paksu lund. 13:57 0 comments
Tulevik on siiski lahtine. Aga vähemalt tulid mulle mu unistused meelde ja ihu on täis tegutsemissoovi. Ja mõtted ei mahu pähe. Inspira. 12:56 0 comments
Või tuleks trotsida kõike, nii pangalaenu kui ka peost suhu elamist ja liikuda oma unistuse suunas?
Aga mis siis, kui ma pole veel päris kindel, mis mu unistus on? Ma suudan küll välistamismeetodit kasutades selekteerida välja asjad, mida ma kindlasti teha ei taha, aga neid, mis üle jääb, on ju ka tohutul hulgal..
Sitasti, kõik on sitasti. 10:38 0 comments
Need mainitud kolm nädalat on möödunud puhkuse tähe all. Reis Rhodosel oli tõsiselt mõnus. Eriti erutavad olid esimesed kaks päeva, õigemini saabumise õhtu ja sellele järgnenud päev. Järgmised olid juba täis tööd ja higi, et näha ära ja käia läbi kõik kallimad turistilõksud. Aga niisama ei ole mõtet ju kaugele maale sõita, eksole? Lõppude lõpuks oli ka basseini ääres hea peesitada, kohalikku head-paremat nautida (mitmeks päevaks unustasin, mis tunne on omada nälga) ja seltskondlikku vestlust arendada. Ehk siis klassikaline soojamerereis. Hiljem kodus arutades tekkis küll tunne, et selle raha oleks saanud ka muuks otstarbeks realiseerida, aga võta sa nüüd näpust - reisikogemus tagataskus on seda ju kerge öelda, soov palmi alla minna oli aga ju üüratu olnud.
Reisiga seoses meenuvad esmalt kaks asja - teisipäevahvarahommikune maavärin, mis meid sõna otseses mõttes üles raputas ning minu kohvri pikendusreis tagasi tulles. Ei ole eriti mõnus kell 1 öösel suures unesoovis ja lennuväsimuses oma pagasi asemel (kõigest terve mu elu oli ju seal!?) mingi näruse infolipikuga taksos kodu poole tiksuda. Nagu hiljem selgus, olid mu asjad põrutanud Iirimaale (kreeklastel pole vist vahet, kas on Tablin või Tallinn) ning veetsid seal meeldivalt aega veel poolteist nädalat. Lennujaama pagasimeeskond teadis mind juba nimepidi ning me suhtlesime aktiivselt, nii umbes ülepäeviti. Õnneks jõudis mu punane iludus oma emme (okei, kasuemme) hoolitsevate käte vahele ning sokikeste ja püksikeste vahele peidetud veinipudel oli oma täies hiilguses ja ilma mõlkideta. Tähendab, et austet lapsevanemad siiski saavad Rhodost oma keelega mekkida. Naiss.
Hetkel asun hoopis laagris, joogalaagris (ehkki Madis kahtlustas, et tegemist on joomalaagriga). Ära küsi, kuidas või miks ma siia sattusin, aga tunne on hea. Täielik elunautimus - loodus, mahetoit ja kenad inimesed.
Ilmateade lubab mu viimase puhkusenädala oma vihmakraamiga ära rikkuda. No mis seal's ikka, tuleb plaane veidi modifitseerida. Peaasi, et tööd ei pea tegema:) 22:43 0 comments
See, et ma puhkusele lähen, tähendab ühtlasi, et ma vähemalt nädal aega siia ei kirjuta. Mis on kahtlemata kohutav tragöödia sellele ühele inimesele, kes mind loeb (Hašš). Antagu see mulle andeks.
Ma ise olen natuke poolik. Nagu siis, kui ma Pärnusse kolisin, ega teadnud veel kus ma elama hakkan või mis töö mind ees ootab. Kui järele mõelda, siis oli see täpselt aasta tagasi. Nüüd olen enamvähem samas seisus, aga valikud on natuke teised. Ja järjekordselt olen ma nii äraootaval seisukohal kui veel võimalik olla. Mingi realistlikumalt mõtlev osa minust on natuke isegi närvis, sest ma ei tea, mis saab. Aga see idealistlik osa, mis minus õnneks domineerib, on ilgelt rahul. Ma kuuletun talle rõõmsalt..:)
Hea sõber, kohtume kui me kohtume. Seni armastame kaugelt. 15:00 0 comments
Ma mõtlen, et kui mul on kõik olemas, mida ma hetkel tahta oskan, kas mul on siis olemas ka õnn? Või oleks ma õnnelik hoopis siis, kui mul oleks olemas kõik, mida ma isegi tahta ei oska? Kuidas see ütlus oligi, et õnn ei ole hetkeseis, vaid state of mind?
Liiga palju küsimusi vist nii hilise tunni kohta. Ent asjad, mis inspireerivad, tekitavadki küsimusi. Ja küsimused viivad ju vastusteni, eksole. Ma julgen küll väita, et mul on kõik olemas, ehkki ilmselgelt mul kõike ei ole. Pigem kardan, et kui mul tõesti kõik olemas oleks, siis esimesena kaoks õnn. Äkki peitubki õnn ootuses ja lootuses? Kavaluses ja kannatlikkuses? Armastuses ja andestamises? Kui nii, siis miks inimesed õnne otsivad - see on neil ju olemas alates nende esimesest hingetõmbest..?
Kui sa peaksid valima ühe sõna, mille oma ihule tätoveeriksid, siis mis sõna see oleks? Õnn? Isegi, kui sa ei tea, mis see on või kuidas seda ära tunda? Või vabadus, millega kaasnev suutmatus valida sind vangistab? Kas kirjutaksid oma ihule kellegi nime või vastupidi - kriibiksid oma nime kellegi teise omale, torge torke haaval? Kas ei tee me seda niigi iga päev?
Mis on sinu sõna? Minul on enda oma olemas. Nüüd on jäänud vaid keel ja font valida. 23:52 0 comments
Ühe vestluse käigus hakkasin mõtlema nendele panustele, mida oma elu jooksul teinud olen. Ja nendele trahvidele, mida eksimuste eest maksnud. Kas minu investeeringud lähedastesse ja Elu antud kogemustesse on piisavalt suured, et need mind ka raskematel aegadel ära toidaksid? Kas minu ressurss on minu tänapäev või on seda ka minu olnu? Kas tuleviku rajal ronides olen ma trossidega köidetud või tuleks veel karabine kontrollida?
Kui nüüd filosoofiast tagasi reaalsusesse tulla, siis lakkisin küüned roosaks ja panin lauale lahkumisavalduse. Kuidas need sõnad olidki:„Shame on you if you fool me once, shame on me, if you fool me twice“? Täna olen õnneks piisavalt naiivne ja noor, et nõuda endale parimat. Ja elu õpetab seda sama nõudma ka iseendalt.
Õppetöö alga! 13:08 0 comments
Kas teen endale karuteene, kui valin otsekohese ja eneseteadliku seisukoha? Või peaks rakendama oma alalhoiuinstinkti, panustama oma elukogenematusele ja tasa-targu toimetama? Või siiski hoida pea püsti, selg sirgu ja loota, et tulevik ja mina mängime ühes tiimis?
Täna on Tallinn. Keelt alla viiv sushi ja punane vein merekaldal heas ja toredas seltskonnas maandab rahulolematust ja annab lootust, et maailm on ilusaid inimesi paksult täis. Tuleb teised eest ära lükata, et neid lihtsalt näha. 10:59 0 comments
